Monumentide soundcheck - Jaak Juske & Marten Rõuk

Tere kõikilegesmetsis, kas lootetavesti kuulavat või, või siis ka leiavat kuskiltää. Ei, oot ta. Ma mõttem mulle nii nervisees, ma ei saa ma vesel ei ole juskääköhele. Või suht. Ma on ei vära mille. Ei. Okei, nii. Tere. Ja ei täht olette tänasi ja tulnud. Mina on kristinasandra ja olen tällin ylikoeli antropologi. Tutenk. Meil on käimasseline huvittav eluu projekt. Täällin ylikoelisensis erjala sid löimiv. Uuandas. Ja. Ja sellekäikus meil on vaa tehauks kursusel projekt. Kukos kokematasis sellekursuselõpposaksaikam. Mõttää teha selline saate. Kus me rägimä, tisoanant seda monumentitest. Ja kuna võib juhtutakas ei et se, et saatat, et ei kuule, mit ei nulta me ja kursusel teisat tutenkii. Taka võibolla ka lajemalt eesti inimes et siis. Võibolla alustakselest, et tutustame kõigepelt kesmesin kõikkolemä. Ja mõttesi, et tækki teemessetan on, et iga üks ühäälausega entäkohta kesta on. Ja siis ühää sõna, mistel seostu, sõnaaga monument. Ja, kas alustame teist. Ja teregri kebelt, et ühää sõnaaga jutu vist ja. Et ajaluku koosnepe luuteest ja neid on, kui põnevää inimestel kirjabanna ja etasirääkki. Aaka monumintite puhud on, kui ka põnevää avastata mis etkel, mis monumintit on pandud te kuskele ruumi. Ja mis neid on, ka mahava etud, ja mis on etes aotus. Et neid on teema, et meega on et olisi tana rägimä. Mhm, tepselt nii ei tähteile. Nii, mina olen Martin Ruuk, mole ne ekkas, siis tutank präägõopin korotäriks. Ja monumintite puhul, mole ne tarka pähä senoa monumentaalne. Ja sõne, mitä kõimitama tana võtsin kordeval, kordevalt. Kordean. Aga mis kuilna, seda asat te kuulta. Tula vastu jõtutematega. Mhm, mina olen siis nagu, mainitud Kristina Sandröm. Ja ikab, ajavaselt kahelas kahel apsema. Ja sõnaga monument, mole menu, blichtselt vana, sõnaga. Aga kui mõltserägime, ennagu mõltsel ähmem onumintite jõurtesis. Mis yltsed eevõhest monumindis, disonantse monumindi. Ja mis yltsõn disonant, kudast, seda lihtselt selgitaksid, enimes teileges. Näntes onatega võib olla, hiigab ävaselt kõkkoe buttu. Eks, ikka on mäldestus märk monument, on ju panto, te oma saajas. Minkisukusel põhjusel, minkisukusel inimes, oruli sinimesel. Märldestamiseks, märldestusel hoitmiseks. Või minkisukusel ajaloolise synmusel, meeles pidamiseks. Aga se ühiskon meie ümberga ajas muutu põnneks. Ja ka nende monument, tõe hendus ajas võib läpid ja väga suuri muutusi. Siis me peamikit tegemma valikku, kui näitõks 15 korud muutup. Mitan ente edmise, siis korra ajal püstitatud märkid ega teha. Jokuna istja alos on, et võimu pür teid olnud ja estipailius, ja neid valikkud pitanud tegemma, ni meie põilkond keillemad, teelumad põlkondad. Ja on ka prääkuneid märkud, missad kubalt tekitud vaidluse, et kas see, kui taas ne edmise, kriikikorajal vanudus, monument kohelta, et kas neid hoidavie muusemise, mahalamud. Et se on teema, missad tekitab, inimestes kirki, kuna näedud märgid haakkavat silmada on kellegeaks oluliset, et aukinat häiri vaate siel, et mega kerregepaminnaselisest ja disonaindsivõi üskoondliku vaidluse. Ühiskoondlik vaidluse, kui disonainds marakas, taaksit omaa, kudagi, kui pingu tevõpöelugonna vaatas tapsustada. Ühiskoondlik vaidluse, et mingi konkreedset, siis näedud näidtaks van. Üldsegudessasada disonaindsivselgittaksid. Se mulle tunduvet, milleestiniimest, et veitlavatsis, et misnago nefärtuset on, mida näedud havat hoidav. Näedekse kui vatsetanktoiti, vapatuset väljakula, mingit aastatakasi, siis sell olikagi estivoliukraina lippat, jõinimestik, agavad ikkagi ei silmaka neid, kes tulihingelisot, et mõi hopponentivat, siis esindäe tuli. Mõnnakun näemat, et see on näesimis kutsu piniimesa kohaal, ja sellud teki koha välvats vaidluse. Kes tejaro, et tels monumentit ei maltamine, on pige, sõkagi ajalo kustudtamine, ja ajalo ümbergirjohtamine. Mõkkusim, etle me, et tõeks ta kümme, kõ oli venestus aeg. Ei istikoolus, venein pirmikos, ei suu tehistatisis kaksajandit vene võimo isti aladal. Ja sellu puhul tanaasel vapatuset väljakul, tonasel heina turu lavatti, suurem kiviotisas, peettersuurem älestus märkke, heina turus saigi, peetrib letz. Ta teksa kümme ei mõininkat kinnasti, uuskudisid ja lootsid, et arma onamitne võinkest on vene mõl vaata igavesti. Aga me ei isti raffa rõmukse, ikavik saavus ypama, seid saastatiljem kui venein peerõm, ilmasajas koku varisest. Ja nuu reistirik, toateksa kaksajad kaksuidiselle valutta ja kui umaha ja nimettas peetrib letsi vapatuset, vapatuset letsikse. Ja siiseks ole pargentaastatiljem tuli võirasui, kesakas hävittamakas vapatus ja monumenteveamiselt, et neid on kustud ta raffa meelutabselt, saa, et on onnukunalki vapa ei isti rikke sellest on keegenud kui võitelnud. Ja ne vapatus saa jambu mälestusmergi teid, et võural võimud ei väga ette. Ja nüüd, kui meel ei kone vihaastest võimalosama rik taastada, siis tuli meilteha valikket, mita tehane te siis nõukuta älpantud. Väga pailud mälestusmergi, mille esmerkoli, uus, saa, et on kui munisliku luku räkkitaaks, saa, neid väertusi rõuttata. Ja mina oli nii van a inimene, et mene ei te nõukaaks et mälestusmerg, nii tartus, kui kui ta elinnas mäletan. Ja ma arvon sellastel löheks ole kõimen tehti, siis mõttest tarkkua elikket ne, et ikkagi nõukute võimu ylistavad mälestusmergi võiti maha. Aga neist suurosaan säilinud tehknatsi, siis koontatid maariamääle, kus on ajalo muusom, et taga ongiseline puna monumiintite kalmistu. Et kes on selleg ei nuteabakesi ole takas oovittene, et särd on kõiknete kinkissepad leeni, nii talti nii anveltüksinkikolid, on suuresti säilinud. Et just et mei ole seda luku, nõkud lõplikult hevittönud. Aga, ma arvon, et mei saa vapa raffana, et seda ei te lupa, et me ei ole kui pealinnas on eks ole mälestusmergi, sünnust elämil eesmerk oli eestivabari kevittetek. Mei ja kruppi monumenkideks, mida mõsis hakkasimõuurima ja mille kohtamää, kasin hiljõttüs desitlus tegeime. Nende seeas yks on siis 24. reikipöörde, kõitabalt monument siis toinkipoistauks, eeg siis nende ka tetti tauks, kões meie eest võidel, tas on meilu kaotasid. Ja se oli monument, misi seemalted, jekselä võrvimupolt. Ja selle ole samaa ole, selle sama aöösünmustelä, püskitate siis teine monument, misi iljäm me enda polteemalted. Ja tuleb tünistada, et mulle on sellise kahed teise tunned, sest, et seesis monument, misi meil, seidse meki mõnen eljandala, astal avati, se on tohutult künstiliselt kaunis. Ta on yks nende, mis on sellat, tykkiteks võedtuna osalliselt maariamär. Ja, et se koht võib ole võigraaidokula et ei teakus, siis sen primäs su korraltelt, et meelastus märkasusnõukaa ja lõpul, se oli siis paidjama vastaas toumpargi servas, kas prääg on ilus lille peenar tegelikult, tais on esti nükele linna rumiliselt põnävi oruline paikus, tõist võiks, minki meelastus märkollase letkelju ole mitagi. Aga se luku tegelikult on pail ünpikem, sinna painit saarial lõpus, sõks mälastus ka pel, rõikusu ka pel on sellasunud. Se mõtöke võitü maahiljäm ja siis saasta nelikendõheksoko ma eksi ja nõukud võin püstit esinast taolinikui. Mis püsiselt väga lõhikest taaikasest jatavasti, kui suurjuhta, suurisistema isikukultus mõistetti hukka. Minud jäa taas, taolini monumid võiti võikselt maahilõõselt, oteks oks oks kuskendüks. Sist 17. n. 74. innase. Senprimes, märkmiss üple toisti künstiliselt, oli pärisea, aika sa oli ikkagi ju synmusel, me lees märkagi ei isti vavari kävittata. Meil toona aastat, et otsa 24. väga on opilt vedaset, kui se rigi pööräoleks onnastunud siis punarme ota, sain käskuteisepieiri, olaks on on toona isti rigi ka pööga. Aika minu olis tiseki, meil paremi, meil märkite lukuräekipem, realkooli ja poisi näitä. Mis on kõigeveltyks minu ist ilu samoid vapatus, ja siis hää märkää. Se on tege et yöks ole noorteelä, kes läksitää, sõtakes uskus, teõks 18. deisti riikon võimarik, et selles tasup võitelta, joko oja siisko surra, nes paga pahiljut saidkin nimetekse marun taafri. Ja sellem, rea oli poisi luku käipeni, joud ta justa, enõ kuohes rütmis meie oma oma riikku, seura tõusutee mõunatega. Kuma nüüd eiksisist avat, teõõks on 27. Võetdi mahaa, toad 40. aga ei allees. Neligen tüks, kud oli saksavõim painti takasi. Neligen kaheg saävitteltilöplikult ja siis 53. kõopion. Et serinese meie, meelastus märkita luku on suuresti. Aga, Martin. - Ja. Kas ruumis mõi teõu võib olla selin on vekt, missan kõinstilisel tvärtus, liikka, ka samassa, milla sõnum on problemna. Mei küsisimä raffal ka, küsimusi ja yksnäiteks olikise, kui on meil vastuolulise, et monumentit linas. Kas na peaksid saama jõurte selkitavad tekstiivil, lihtsat mahava, etud ja tegelikult vaga pallyu sellisest kahe ja kolmekõmnen, et jaalistest vastajad, et tarva, et see selkitavad tekst võiksolla paremkuiselle monumenti eemaltamine. Et just tuuosad asju kest ajaloilist, meilu takasie, aga samas, kui küncetan suurebärasel kaunis, sels on värt kohtarin linarumis. Meid jäa, kui väga võtse kõinstiline värtus, sen võga subiak tiin, sellas suhtas, aga maarvaks külle, et võib sell seeestal linarumis, ja selkitavad tekst võiksolla, aga marad seeiva taantu, et kui võib liissat, et kui valju inimen esi, juvab, et uurite neid asje, mist olla koolis kaasantaks, mist olla parest, et asi ilikoolis, ja noh, hüldsame sering konna, et kontatega ta suhtab. Sest agu enda näittel, et kui maalaks onopvel 16-17-17, maalaks teid on minkid, no kui võtseegsid, sinpooli kaid siis on koha, keik maa ära kaotadase niistirik, ja nii on aga nii, et ka aga ajala öppingotak ja nii maid, siis sanako vaatate, et on linnal kihistuse, et et markiiri va teraikakine, et teri ajab, mis on keinuvat siin ilää, ma arvan, et ja sen võibale epa meeldi vaateistale, kesin onvülle eluise, sen tunlik teema, aga, no, se teisaha kaotada, selles suhtes, mõl enda liole lahentusis, selles suhtes, aga ma ei osueg kustutamine lahentab, et olog arast seda. Aga, marvan et mii piagi se ta ajaluku unustamav ei kustutama, se see ta ajalu osi tuhioll ja keelad teema, sõt ka rasketest taaikades, tõuda pausad träegkit, esest tern tarkgrafasno keistirafas on üppipäe, üppipamaame minävi kust. Aga, marvan, et see kompromis, mis on leitot, on perismõistiket, nende siis nõukuta aegs, oku pati seõin jaegs, et meelastus meegate kohtonkin, oku muusemis, kus saab se taa luku rääkkit, oku tehaks üppäe, üppäkeikus, kus kiiti träegivat, se ta luku, aga, aga märäke, mika ei eesti vapariki pealinnast, siis meid on oma eesti oma reiklusa loos, vaga palju oruhli, sii mehian aisekest tegelikult vääriksi, et meelastus, kelelele, neid polevel tehtud. Kuma elaks ole nagu sin hiilütti jöhel ei isti aalus oruhli, se le nagisele. Kelelele, ühtu on vaga vähem elastus, märkän aisteerä. Ja nyüktüks yks vaga tore, minos vaga tore, et a huumarika tehtud, ratsem onomen tavati almaustroinnaserä. Soli minos vaga hea keiket, meid on just imed keisteeros oulisin aisekes, märkelt elene, kun märkustus, färipäe jäätustamist, ja neid märkustus märkit monumiin, tõn yks võimalus ka noortele, tulet, et meilteme ei eesti enta aal osme, oma reiklusa loos oulisimehian aise. Et mei põaksime pike mõttamelt, milliset, teisti mei enta, eesti, eesti, reiklusa loos oulisit tegeliset väärikisid, eel märkestamist. Näiteks. Ei jõi tekitas saga või ole vaidusikas konstantin pätsiile, panaset pea või mittasin. Mõi lesi alguse meildinud aga, aga marran said päristoral ahentusga, kunistiriselud eus see, et se, et se nukkennen atukkeneks, synkänäoga pätse, tulle etab ke meilde, et te tekitagi kahed nieltam, kahed nii tunteid pekamest keikiooleine kõinkar, et pätse, jõhöhepol triki looja ja teineks ole, teine pätse, laastõkoljen töhekseks ja teististist, käädnõ küläsi ja jakanud vasta. Aga missan mõi kriitikka, et konstantin pätsekes on väga oluline mei oma reiklusa loosan selkelt yleäksponeirituteistis. Minasuhutaan kogulu käedda kuus, avallikuvipool, avallikuv pätsi mälestus märkestis. Meen näiteks sa samas kõrvaal on me ei siimeine rikipi ja asutava kogu, juhut august rei, kele volemit ühtingi mälestus märk. Reikimata ja seek sa rohkem mälestus märkän oisteel. Neetakad tegelikot, mulle me kohtati või palonab ka, nii tuuel ajal teatud tegelast ja eks poneirimise, kõn pizit üle vintikeeranud. Aga minu kõipetta ja vaatas võiks, mälestus märköolle palju rohkem tegelikot. Meetlän, et konstantinpätsi, selle peaga tulla, mulle meel te liselt, mulle laps tuli koglist koju. Ta teapkes on konstantinpätsi. Ja toidlõpke et tema mei eesti esimene presiden ja selle pea juure, sa on on väga valju loputsada ja aegaveta. Aga meel on tegelikult ju linaru, misselliseid vastuolu, liisi ja asju veel, tüks mei ja uuritavad, tais mõnumentiteks juhans mulle parellev. Ja me küsisimäkainimes tält, et mitana tarvaksid, oma aidolist, kui saa austatema teoseid, ka tuleks väeljää, et on tegelikult kõuditanud masillisel teenimesisipäärissa. Ja mitasi rahvasarvas? Rahvasarvas, nii me lua endeile, et meid rahvasarvas. Palju tütlesid, et tõenä olisel te ei teegs, mitagi aga vaataks naopritna tukeneviltu. Ja paga mitte kordama initti, et autorit ja teost saa veralti vaadelt. Kui paneks kreetiliselt mõtlemaks naabär, on niseega yksur punane lihtsalt suurramatutepen. Mina ei teadnud ülsse ennem, mises ei on parellev. Ennem, mõmast edal loen, kut taisin võtmakasin, jõsiss ei teada. Kes kõikä paremin osköpsele, lihtsalt lahdisel, et tehtada. Mina olen selele teemaales mulli, mälestamisell kirianikke ma ja seinaal väga peilumõe, nõtukunamad ei enn seealgaantis väga tihti peegu ikka õhtu, kelegile vanalina tuhur, ja tuleb üttöni jaan kroissis kõihans mullist. Tekärikult selõri küsimusell on kaks võiket vastust, mõlemat ongi oma mõti üiket. Töhepalt tõestek, s ole, kumme ole on iseseis, et demukraatidineistriik, siis on natukene kummaline, et ainus kirjaanikketaame vapa seistis kirjaanikke ma ja seinaal mälestame on juhans mull. Kes oli kül tore ja raffa kirjaanikka, kõime tana toistiteame, kõu sa maabikal saate vora varandikaa, aktivise kommunistine, osaal ja seistelest mersiküiditemises, tulõttem eeltemis on suuri, meistirafa vastust, suoritatud inimsuse vastaame kuri teku, aegomatud kuri teku, et tekibsiküisimus, mikstasel jatku valt on? Aga teine vastus ongi täb seetajaloosi tohioolla keratud tekeelatud teema, sid ka rasketest aegatest tuleb ausa trägita, valetest valikutest samutemisis tehti, et se parellevsel on, prääg on leittuteks oleju seekompromis, et on pandud allasi sinu kõe väiksem taf, elkus kuor koodikasavlugaitasetas mulli tummeetamad polt, et mis mulle eriti meeldipet, selle jaan kroissi mälestus märkikad tekib nükkene piltkudamäng, tekelikutu kaks kaasaekset meest, yks kõil oneg natu kõe kaue, jangrees, agi kaagi jõnjeltaku kaasaekset, kõe saatva, et yks teisiletat, yks oli teboolest, kui saalak tiinõ kommunistüküititaja, aga teineju selless suulettu, tyhiskonnaas leitis kaukemast, mine vikus synmusi, millest võist vapalt träegitaja kirjütata, ja tekelikutaja läpi nende vanuata luku teju, tõhisk, kaasaest, et ka seemminust olunin ja nüa ens, jokui toibsis, mulle on isiklik luku jaan kroissi mälestus märkikad. Palun. Mulle natuknes üüdjelt, sõm mälestus märkis indas üntis, nab hias möttes mõtuki. Se oli kaks teot kaksetis taastalilus, lähemne sii istiv vapariksaata. ja myhem ja soprajuurees roosigran, sita navast tegemenigse toreta on perega on lõkõhtu seüki, väga lõpus oli. Ja keset pitusüge elistab mulle herik nilesgröes. Kuli uskets olese linna võlikogus lähänepää parea aastaväras mulle isa, saaja synjastapävi jaangröes jõun väärimälestus merketailinas. Mui tuki väärik. Öneks oli semmu romikomeeläs, kõikki terakondatajõhöhentus kõikis on ühe ei jöilta, aintsimikil inna lülesandä, kül beriss suurek saastaväoks jõudnud aksis paarastat hilemta selluna, umaaksasis se kotuma ja ju kõrval. Siis havat, kui minu ols saai beristoree, lahentus, ja kõitlavat naljahampatet jaanotab elleni terki. Et timvütesinivad uuet lõot. Võga aega selline isiklik kogemus. Martin kõtes teõrvata, kasselina. Sõllas mulle võhulva. Nõüle ültse ja, et kasel neiteks on vahed, kas meelestus märkond kuskin linarumis püsti, meine houne fasadib jäällekumere, kui me räggime pareljeljefississ. Se on siis, mosa on aru selline monument, miss on paikaltatud, hoonate, senale, kusole ette ei ole, et jõkõe eraldi seise. Martin, sõseltu minimusest entas, kui ma sellas kõni mõe, tõuure teinud sell, meite ei minta ei heiri. Se oli ne, et taka ei hrelvata, mõroolitega lähene, meine. Nõt oli tikkokikirulis, et ajate, kui ise ennas kanago provitavad sinna panna. Sõs võl on tichtimõe, mulle polla kaavad se sootumuse, ma võinvat kaitudal isalt nima, et elu jääda. Et noh, et pärast ja et mulle hidetakse ette, et noh, sõtak on gelu, prääg on isalt hea aega. Aga. ne, et meil, me võt si reakin testib oli oma riklusest, et nii ma eti aga neiteks kuminal, eni mõnet, mintei huvit oma riklus, et mei planivat sellast kaasamängide, et meil isalt elan, siis neiteks mintsüe. Eil aso ja ka kilma, ka maa kaaks, vasta olla seeal. Tänne, et selle, veikki ajalooline fragment, miss on ap. Nafveks. Lisa aile mõinti juur, te nagu ült bildilää. Niik tegelikult siis monument, just kui ei peakjültsal, et jäljendamaustus, vaid bai aasalla muutud. Se on nägoi või umbes, et näkui kõinst niik tebama teose, valimis mõtukibat sellan kes teelib, seda ka kui ta onnikagi leinud avallikruumisista kautap, kontrolli selles suhtas. Et te on mõtukib olla, võib olla suurema, maiteavoolud, mida takap kehas tamaraffa meistes, aga ikkagi, se ei väljendakuiksust. Näkum meite ei jäända arke, et peda nägo võtnuk kristla, sõtseal demokraiti, tõmaks, feministid, raffus laasad, tõmaks. Aga näitan keik, ajseav missan teki, no tõjandid, säänid, heiljem. Võljertu kristlus, meid jõki. Aga säänid, heiljem, kõ jäända arke, särnid lähed, meikagi feministlikud teode, meike tallen, ja kõi talle tutvustem, ma ta ei saarõise, ki meilas sõreid, sõnud pe palenna fansõõumest. Aga, kõi mõi ütse kustud täme, ena,õk kui võtame mahaa, linarumist, mingis kustud mõnummentes, ja aga kustud me kollektivisest, mõlust, mõtakära, ika inimene tekels sattu, sinna muuse, missa ju neid vaatamaselle lähturiilä, lapsen, kui sa käid, siis 10-15 taast, teile misul on tekelikult, teesti meileest läinud, mina ei ole ail lukäänud, vedandab maitea, et ma oleks lukäänud liikapalju, smuli kohta, või smuli teksteksel, meil on teiesti teise saaja, teesti teises tempos, mulle on hopist teise teeskud, samaas se kollektivne mälu, püsi pina, kui minkil teiselt asanti liikka on ja. et teet, ne mälestus märgitoin yks võimalus, kui taas minkus, luku elusoida, selle minävikus, nii lähemus, kui kaukemast on meid, et terve ritaltime houneid, mis äa vaat alle, mis reekivad ikka juu, en taajas luo, et eeg ole se ole vanalina kiid, siis tiil tine, mis et arvad, et ika maaja vanalina on kes kaa ikne, no ei ole. Et ika aga hilise maajastust, tiil võimõn etnud vanalina kehantise kohaatio me vägaan, kui tukäva jäilie. Hotamän eiteks ja samaa, steil islikus tiilis, sõprusekinno houne, toate öegsab viiskendu isse, ka ei põlaseks ole lageetakus, myõrit lammu, et maha ja rajatid täistjuuseks ole siis nõeguda aegine. Linna ruu, mis mõite põnäelse, sõprusekinno nimettus. Et kelle vahele sõpruse, pit siis sympu oli seerima, nimelt, ja se oli siis hiina, ja nõegutee raffa suur armastus. Se see siitile min diid, et me tydili, aga toli hetkele oli se väga on kuumteema. Et me see sõprusekinno on teke tunust, etud hiina on kui eliktaalinna. Tagi on vana vanalinna. Nied ka tekele kõot houne, et vi hounesti kräegipio minkusuksid loot. Ja meiron samas, ka tekele kõot väga vanu, meelestusmärkö taillinas halles. Võipolla kõikki tea, et taillin ültse kõige vanem säidin, et meelestusmärk kasuupää tointi ja marta tenaavan urga. Onki marta tenaavan riste, se ja läheltal toimus liivis ajab äävil 1660. temberisik suurem lahink, siis vene vägete ja vaab pret elinnas kaidse tevahel, kus oid mitte kaupmesurma. Ja jöhesis langenud kaupmehemelestus, se riste marta tenaavan riste on alles, särnud ka nekena, ka nad me roha alla pantud ka infata afli, et kespale käinud otsiküüles. Meine on oemus ka taillinaste, vooles liki, poul tuhatastat vana, meelestusmärk. Et jahet ka nüüd mitteju kõikkem, miss on kunagi pantud, jo ole mahaludud. Aga, kusäräeksi selest, et koenaku künstilisel täistilus mälestusmärk, kui kiid on seenus on narattive namis opiet kasna kollezoida. Sest tegelikult ju oma, et põnävit eemaan see, et kui akati laulu arhevulud sõuni päevil neid nukka, ar hävittatud vapatus ja mälestusmärk, enaku kiirkorast taostama. Nentes osa tehti äisti kähku, mit tää väga koaliteid, et juba, kane, et alkset mälestusmärkit, vipolo polnud künstilisel kõikkem paremini ünöstuna. Et tegelikult oleks võin tuuel ajal, peris mitmes kohaas võttan atukajatukajat, et teha, miteegu uut äketamad kasaakse, et aga niil, et siis koopet, enaki iristakate, niid üle sehtama. Vipolo hea näite on hiuma, kuhu ei. Kahem mahalmasoja vahelse vapatussoja mälestusmärk rajamatta sinne onid tule vuuusne, kus kasaakne mälestusmärk. Tegelikult saavga lua uut kasaakse, et tegelikult on omen talkunist. Mulle ei ole ajal üldsä olnult eluioksul, tukääva ei tundeid monumenitite mälestusmärkite vastu. Se liselt ei ole küteki sattonud teemaks, kõmeräegime näiteks suprusekinost, mulle on helget mälestus, et on fantastiline hoone, mis pakkus mulle mulle mulle esime kinoa, kõkaimusi samamootikinoa kosmosekse olaisel pärnumaantajudas. Ja monumenitite käsama mooti, et mulle nalatki küteki tajuunud jussada, nelda et et etillist poltsisek, solla kasta mõibusjuksa, raske, navui pehme, navui kerreke, navui kõtastöiltsene, kui väillene. Aga miks meile ei, mulle, selleg urusus jõoksus mulle, jõoksull on mulle hakanud tuntumat, et need monumenit, mitamme tegelikult kõik teamä, ole nevalt, selles kasmeni darmas, tame ei või või vihkame ongi alatja, ei nult vastuolulisat. Me ei näeljüldsada navaru, mei meelestusmärke, mõnumenit, mingitale, nagu pozitivs, et laissjadal, ütlemme, mis juhtuk siis, kuid tada näiteksa, pandaksa, mõne tuntud, soad jaalmeed ja platformi, koon, kuskile tada vageskele. Meelestusmärke me ei ajastust, kas se tekittaks tisona, enn siik indelsti mingil määral. Neku, stripper marko näiteks. Kui taz näiteks palun täpsustud? Me ei näeljüld, onne, ei jõkainimu aateht. Tud tistiselt, ei päivittamas koja poistitabe. Tant ei estilegen darne, sellest suhtes jaama, austan, seda, mitata on suht, no teha. Ei lühtiliselt pärnus, maa, kes vanaame ei soli vovakes, kukakvat putelleid korjas. Tannakud silleine linalla, kendvatse, alt sintiga indist, kukakki et meeda, et tama pere toate, tade, nii maate putelitike, et rahagoid, et tää. Mulle meinu sellest saariast, puhjata allinus, kus me pärit ole, on yks melastus märkohalikule akuli koerale, akuli kaissiile. Meilegi minust, et väga tore, et et akuli luotan elusoid, et samast läpi nüksetoreita huumordi, mitegi nüüd, kus teistmuudieksale. Ja, aaga yksvipolla panev teema annjone, et siis teise maalmasaja, et aegs, et hauvats, ja nüüd aegset mälestus märkit, nende hautate juuras. Et tegelikult, et väga pailud mälestus märkit, et ka nõukka aegset mälestus märkit, miss jäid, sii 90-telt elene, et mahavad, ma tada olid sellises vaikki vas oleks. Et me tegelit meite ei, ei noko väga ei häirint, nii ka ogo alga suus, nagu sõta aegsala. Ja no kremilis on tegekud võimuud, selles aama nõukud elitu järnugud, et missu ikus järgranne. Ja neet, et mälestus märkit, ärkasi koraka taaselu, eks olen tegelikult, et tõigustavad, et teda tõnast on valutus. Ja meil tekkise aaja, a漬, et sii juhi sauvad ümber, ümber maddesest. Mäeidan, et surnut ja koht pole, mite parkis, vaidan on kalmistuk. Ja sama näite oli ju pronksuduriga. Et seda on reekin, et katunud linab ja harta asme, ja sõljuustime tasda rõhaksüks. jõmment öösen tüks linap ja kõnned mälestus märke äres maavõetti. Ja toon oli jo eesti, seis võrnõgutas oja väki venees oja väki. Enet koha liikud siis veneofiid serit, oli neus sellega, et tõtkärad monumentid maha ainult prunksoturitid ohi puututas, esest laall on hauvad. Ja siis jäiset ona alle, ja me teameks oleko tuli puuttiin, siis takas et ära on kasutama, et meid keset pealinna onaks ole suure isammasa ja võittu ilistaväks oleksotur. Et võipala oli se, et tõistik, kui üttant eistin, eistin on kuuheksoora puna väelastagan, sees meõtse see mälestus märkmiss oli säilint, akka steinima uuteksoora, ropagantatuuteksoora, kremlii, naratiivi ja akadikasutamastamälestus märkki, teki teke, etame eistu iskades pinget, ja se paukkoli peris on kõva. Et tega me liääntki muud yleku jõuukas ja eraset vii. Veelkoordate, et puna võrset maa et ümber prunksotur on alle eskest ahab sab keige seer, kõi kaitseer koel mistu? Kui me inimestil küsisime, et missan se yks monument, millenakautaksi, et linnaruumista, hetkääkasi, siis mõjõgi prunksoturud, et mainitime ei lähe perispailju, aga mainitiga russalkat, ja mitu kordate, es läpijateks uue vapaatus samba. Stavarvata, kõtaste russalkat sa suhtu, et jällagi käinsel tiga, bääm möööto, minu arvata sandu yks kaunis, teos mulle meil lips sobi minurusin, ja meräärte, sõn mei ja symbol, lisagi visi teillinjure klamip meid, läpisel lävasu, koha fotoad, aga sama sometti on takava vastuoluline. Marvane turu salka isääna, kui tekitagi väga võlubinkeid. Et ta niikagi ju just näitaselle, kui taas meil on saari aga mälestus, märk tälikud teile, kui talt avallikus ruumi, sillusas te nähtavalt säilinud ja alle, ja keikiväga on ohi tana ei neua sellena, kui mahaudmist. Sõn teistüeksel ei ole laiva hukko ofritele, mitteks ole saaja, saaja ka ma ofritel roosaselt. Ja selle ilusa inkli, jus kultörikseln, amandus aotamus on. Et ta sinna meräärte minuus väga ilusesti sobi võu. Sellerus salka kohta inimuset mainivot, et se menutta, pääneile siis venea aega, ja vene võimu ja sinongi se, tavalliset inimuset tegelikud kui ei teaset aajaluku, ma arvana typris paljotkes russ salka, kui neile russ salkat mainivat, siis nade oskagi võib olealt ei mille aoksategälikud siena püsti, tud on nio nii on ilmsalt ena, minkke monumentite, kui linas. Aga kui on yks monument, mille tees aaks tegaotades, missse oleksemiks. Maarekas ekas, kaita väga välju linna guintsti vaattamas. Onmõni ja siimis nii tohutult häiri võriivab silma, et liselt, kui sa kaoks võhänipsuga. Mulla ei ole aise list. Se hintat kõikke guintsti missa. Ma ei ma ei seikin hintasud, ja kunsti on tändi sõt obiektseal, ja tõl on antõb minki väline, omaa tõs juurte, mitata ise eka nofuse obiektise ei o ei tea, mitata isintat. No te võib olla niteks kui, ka et on mis oli jaangrausniteks. Ma ka, me taji, tõn surnud, tehis, ei ole veris. Se ei on dissab, mita mei aannamelt, oleme milleegi võrst võttamme, seda nii töisi, selt, et. Neko et tannab kannatustud. Saakselle, ma ei te ole, ma tõu vahim, saa saar ära hävittatud. Mõl mõlipus on mõnes, mõtas väga eluuteerve suhtuumine tegelikult, et no, kui ta juuba on, et lasta siis oleks ole ennjää. Sellessutus se, mita mei, et äna kõikide, et on monumentit, kohta teame, võe ideatulab, kõs kultuuriruumista, kus me kasvame, mita meile mei ajahetkel öppetataksa, ennjau, viiegum naastabärast on võibolla, et monumenti tajestil maialuot. Mit ühtegi ja siukast olulist infogildu võibolla pole säilinud meidja, seda ütlemme melame utopeas. Sisi nädõn lihtsad peks isterivatsel. Kõreegkitevälsel, jahan kroissimeelastus märgist, mest maarma mõlikud seipäris ilus, kui seda nüks viga, et väelismaalas, et pitab ühtegi ünivat. Seda on kõl kirjas jahan kroiss, jõtema iluaastat, aga pole kirjas onogin kesta on, et mei teame kui, kui gim noorenpõlkond ühanuku vähem. Mõlikud väelismaalas, et on üks kena onu, aga kesta on, et see lukutegegat, et on tõnne võl ahteräekimalt. Nii jenteegelikud vakabal lüutud teemadega. Meid jaateegelikud seda taustain, esilõpukse kogume ja arva mõsime ja soovitantuvagi. Teatud juhullsis lisselt sellale, estetilise, el ole kule kuskil ja siis meilan samamoati vastaseet, kes rohuvadikagi ajaloole ja siis on terve bort sinimesisel keskelgesliselt, et ei omaagi arva must, kas on, ei ole keda siis lõpukse kooloma peaks. Aga kõug reekit ja meelastus märkist, mida võiksteisaltata, ma ütlees et apiaks tegemalt. Aga miel on allees keset linna üks besu esnä, nõuka ja meelastus märk. Tääasud toon puiest ääres natuketeist eemal, et et apal otseset näha, et otset ketagi häiri. Ja se on tegekud mälastus märk, tohteheks et eist irpas ka veresauuna offritele. Keset vapatus sõta toimus väga nülta kommunistite meelne ametty hinkukongres, kus oheti vastu eistirigi vastase tavaldu sii ja kunalis oja olukord, siis jõuukane et tele kaati, siis saadeti, siis linast välja ja siis irpas kas, kus olle rinnä, se on et peeku seud lastine, kun maha. Ja nende siis offritele painti nõuka mälastus märk, miss on jäinud siiemani mahavõttmõttä, ja nende küsimusaks olet miste ka pialakat. Kuna otseset, et et kus ilma, hakka ketagi otseselti häiri, siis täbseud on võibikud olla näite sellest, esest nõukud aakses modumentis, missal on dragip omaanakulooekse. Kas toos kõtti kirjeldud, miline se modument väljena? Tääll on jõkö suur granitis talus, kus pealõn siis kanna tavs suur prongsist mees, kui ma ne piast kirjeldad. Ja, toon puiest ääras ja. Et kus teab kus asub sellena irrem kaamaajasis, sellena kutakasisud. Oitsi küles. Pääbüles, oitsimud ja poollest. En matajan külkõssan magein, ka mõlain tööle magein sellest pöööta. Aga maidjänud, et sõn ja seta, meisind ja. Poolla haega et sii, vita. Mitad äna iltse ekkas tutengitale monumenti, te üste patatekse, ja kõidas lähane mine on. Mõi ole monument, kui nimu aadi raldi võtt. Mõi läegu räägitin eiteksab, missal ukrainast on prääkus oja, et eiteks netepunar mee monumentitat. Seen uvitival kombäll yksselin yhis osa tegelikult, mita kohes hovitaks parendad, nii menemoa kui kaukrainab ovoa. Nende vanuensad isaateksamad, selle võinud, et kõik suurisama vaiklused. Seem, mitagi, mõlama, soviitavad, soviivad säilitud, et siis onkin, et näitasi piltegudas liiva koitti pakitud, mängi trai tympäri, nii rohaelin, et ära nii, enog eelaks nehaet, nii maate etsaks hävittud. Sisi ongi, et kui näko veneem aosaavat, püle siis aru, et tehani meet, ympärri kriitsal tutumus, et sellan, et veneemel, et sõtnakud oaitama, ka kui krainasab taakaisis, siis eelle nemaatimati, a ket olulinamats sailitata. Eik kõik. Ma saan aru, et sa ongi tegelikult kaidse, yks oluline osaaleitane, kõik olulisemaa, et ajaloolist mellu sailitava, tob jektiteks olla, ja neik kaidse, et saama alähane, nii ilmselkäestis, et meil on neid ära merkistatot, kus ne tasuvat, miks on oluline, ei tasju all ei soida. Miks me peamää läpi monumen, tite mellettama maa aluku? Se on nisse tüks, yks on teikont. Yks on kui vaima alus rääkita, neid olulisi luku, sõnmustest olulistest, tiniimestest, heaas kui heaas koolvas. Seepärast on neid mellastus melleltest olulis, et verid on, on ka oma, nüüd ka ne, üppä, üppäes merk. Aga mulle meenus, kus ja näite, kus külmaa sõja aegine rajat, tis on taillinnas sa onut mellastus merkiks. Eet yks, ja väk oluline külmaasaja sõimval oli perlini myr. Miks lahestas linnaaks, ole aastal, kusken tüks ko nii kaas ja tõheks. Minne on nii vana inimene, et mulle on fyusid, et näinut perlini myr, kui sa oli väl alle sprante mõgi väravat yuras. Aga meil on tükkik, ke perlini myr, keset taillinnan, melegi tichti teata kaarlipuiestääres vapamu kõrvar. Tellegeks olä, seet tük perlini myr, on sellest, üttemest on saanut kaas ja mellastus merk. Sest on piale kasvond ünnele põlifon, keset aeganame mellettä, ja sinnaaks ola minnes saab rääkeltasetaluku, mis asi oli külm sõda, kui taaks ola oli raud neisri, et kuspol eesti oli, kes ola milline olisi ühiskond, mis olisi sinvol rautse teisried, ja kui taaseres perlini myr, kui unesse külmasa ja sympol. Sest on aitteseks ola, et inimest taasit älõn, on põgäneta itas lähentä. Me lähenevot vabalt myrini kõintit, ja keegi taas on sellet ülenökurvaniteks ol. Võibolla, sinna nimati lopetuseks, meile mõlame rääkiniult sellest, kui taas monumenttä ümpär, Mõtast tõtak. ja eemaltatakse ja kudasnad linaru, mis tajutava, on kõsinsis niimate, kui te saaks, tana isä, milleilekin olu olu liselle püstitudan mälestusmärgis. Missa on jatame breigu lihtsalt naisä, et körvaaleks oleks oleks naisem pailljugelele mälestusmärg püstitudan, neiteks kogu nimkonna naistelle läpi aegate, aegan minkis kui na jõkskon kreitnevõibolla ja teema. Onu bella. Onu bella, onu bella, nekem taarne. Tava jaks ta ei jaegama mälestusmärgki. Onu bella täheestik. Laasteleiva maasti matalastaiset selgeks tehää, mõi artes harituse, et talon suure veraneisik kahyüettavarakut lahkus. Mõinu ei onnesten teda nehaa. Minu lõnestus ja hekorema sattu sinne, hällä synipäävale, kustaveltegi oma viimaseid platimengimisi ja oli suura auu. Ja sest, et ütle nausalt ma ei ole liikapalju kursi onu bella, aga ma tean, et on legenit. Sest on läpi minu terveelu kui taakiollnud sympalikse. Tää on olnud esluse sympal, mill määraad. Ja ometti ma ei saa oelda, et ma tean teema elust liikapalju. Sest tegelikut, milleistis on uskumatul palju mälestus, märkamellestus tafleid. Töisteni, jõudud sataate kaupate, tegelikut. Tää on ei mulle mõlindest taakapalju tunustanud. Se on oma, et teema, aga leita üles pingsu, se piirkoona, tunustatud mälestus, märkit tafleid kuiud. Ja tõistis põnen teema, on käse, et kui me vaatame tulevikon, et saaja astab, ja tõistid kes on, et me ei aaja inimest et võs ünmest, et kes väärivad mälestus märki. Eks on attukaseltu, peks ole miline rikikordsin saaja astab, ja mielisid luku, siis peetak soluliseks, vii mielised väertusi. Aga, mie ka tuleks eläse naistateema, ei voldest naistelle piaks olema rohkem mälest märkamell on väga võimse et naisi. Eriti kaasa, ja seda, kas eluus olevale mälähtus märkame mittekso. Peetis mõdi karmastasneet, va on elu elu ajal, aga on pikemitu, olep neteg natukotat, aga marvane, meid on väga võimse nagiseges järmise viege maastuõlks saavatentale kiindles teem. Mälestus märki, aga mõiise on, aga mõl onga mainint ajanud paastet, seda tekerikult mingisukust, mälestamist väärimme esimen rikipea august reikip. Kelle roill on nii olulina rikipie loomise loos, jülesehtamise loos, kun pärast sõta on ikus liku järje pitevose oidmise loos, et kumme on kus petsi, siis üks reivõiks ka olla. Mäga armas mötes jälüppu ja selleks, et anne inimestel ülävaatää, jöhää lausega etnad mäletaks, et pärast saat, koolamist august reid, siis jag, mitas inimestel edemagoht taütleksid, vel, mida golulist mis jäppkülama. Tema niiköki, teist üks neid kees jullges võiteltas elleest, et se demukraatiline rikkää syntis, se see se toil ja asutavau kuku juhut ja asutavau kuku võittis vastu mei esimese 20. taast, põhise aoto se, kus lootik eistist, tukäev marlamentarine rik, ja samad värtu se on kantunud kasi ja uuteisti aikon. Noot, ma sa ei nielle targemaksest maidia adnud seda. Aida teile kõikile, lootan, et saate, saab siis kenasti kokuloikattuud, ja sii ja tegelikult meil musikõh traun, sobittab siis sa, ka natukena tisonantset musikat, läpi ajalo ja tänandeid, ja meldivat linna ruumi nautimisteile kõikile. Sõrda noh, heitää. Just ja mink ei võtana ei oid se küless, sa mõu koutule kõike lähembälestus märk, kõikke paremata.