Marju Lauristin „Raamatute lugemisest kui kaduvast oskusest“

õõõõlikol Me oleme juutun nii raugale, et me seda on jõukest vahimset mõkavust Me olem hakkanas pitaam oludiseemaks, kui vahimset pinge tegelikult ju värtuslikud näeme vahimne pingee, mõtavajm mõkavust õõõlikol Tart yligaoli Emerid Prof. Mario Lauristin, kõnnelab teemaal, ramatutel ugemisest, kui katuvast oskusest. Saadän salvestatud Esna Moisas. Nesud kõrgemeelsel kuvatuse rääkki teemaal, minteenast on oevanud, jõsnaga ovaa. Mõnikud mulle tundubet teisiinimeestis, ei vaa eivä, või vaa pärest vähemait. Mulle on millevarast uskelt, siin oli eiht vaa, kõikki. Kõsimus, kõsimus, kõsimus, pitulikult natukene kus, kutenber äastakapot saama. Tichti lehe, surpjaalkeil, ramatutel, nameiluotavujed, ahlehte ja nameil biotrykkimaajan jätasi. Nose vikneku ittaksinapuole et see, jopa onkin toimunud, et see on jopa loomuulik, kõik on sellega harliunud, kõik on sellega leppinud. Ja mita, ka palju paremat on jopa asemile dulnud, asemile tulemas, kui se ramatutu lukene. Lidsam küsimus on siis see, kõimealt laajastud, et see, milleks esikagi, määrumet on vaiva, kui määrumet on vaa. Entiset luket, ramatutit, jopa louluket, ja ka lehte, paperib ja alhtel, luket, aajakirri ja jõltsel luket, mitte raha, mitte argi mút. Ja sit siisuks veel võiksöelta raskem küsimus, miks on vaa luket eesti jeles. Miks on vaa luket eesti kõil, et sa trama tutu. Sest see, et sa trama tut kiriud toton vaa. Seda mose naruuseltad javat need, kes kerüttuvat. Ja võipollet, nad kirjutoks, et kasi siis, kui kelle elge eilas kena mõlukena vaa. Sest on sa, nad kirjutom, se suindanduks sisemine suind. Kui kui nüüd vaad, et natukene teiselt poolt siis mulle raga on meeltinud, ja mose on et teegi, paljutu ena mose olet jõl lukenud, lõttmani on mõttensin, mitte mõhhailivajid manan perislotmani. Senu sellegahta, et teegelikult raamat kirjantusteos, saab künstiks, alle siis kutud oloetaks. Teegelikult se on luke ja ootus ja hoijak, puutud kogku millegi aineu kordsega, mis ahtab temaal, mitte mitte aagi välist teata saada, vaid saada mitte aagi teata isendast. Ja se on see, miks arvas, lotnan, et raamatud kirjantust on mitte aagi aino kordsega, inimiste võiluku. Aga võib ole nüüd on, näesid esid, jõib ole nüüd saadaks se paremeni ja ruh, eidandast kaa oppiski, ja nohma et jäistut esikörad lappit pias päivalepi ja kuulat, sealtikasuku, et heilisid, vada koko aeg misse sellesit, nüüdit elepvanist tuleb, mulle oli, sõkuna, mõnab siiskin natkuna võörasta, kokemus desmaspõl, mulle oli luoenkä, ja ma põnüttemelt, sõ oli minu elu sesimest korrda, kun mama luoenkul nägin setanad, tutenka esimest ria sistub. Ja nüüd siis just nüüd kuulap luoenkulta samall koko aeg on, talise sõrmäkkenesal ekranipjall ja te koko aeg elkemisalt ekranif tuleb. Ja tõpudud tepoolest siis, kas se sama enheese tunnmõu pimine enesemuistmine tuleb, läbisis selle krani keegi teine, sosistub korrba keegi teine, näitab pilti keegi teine jutustub. Miks keegi teine, rahmatuk on ju ka keegi teine, tekeegi teine kirjõttus. Agavad sinangi ilmsed senõks, mille laotman vittas. Senõks, kus teõtteped millal saab annaka reeninast, sivine, mitte punenust luokankel anna, kes oli onnettult armonut ja vanamehe kapieluus ja lõpuks kaatos usuhu kõigese ja viskasena stronki alla, või lõep kuri teet ja karistust, kui luku sellest mõrvast metas orittesisõks tuteng ja netasi, või tiski luke ja põttab neet rahmatut ja lõep ja ekki tunne, kas iskuta on vaname mees, lõepanna ka reeninat anna sellem minu. Lõep, mini aiti ja riki ametnik, kuri tõtikaristust ja ajab seda prok küröri ja noesada on jõmõikal laastus, esnid tuotud prok kürord, sõedeks piadekeleks ja tunne, ah, sada nõmina. Se samaa hetkse, kus nagu laotman ütlep künsti tekst, mutub sõedeks kootikks, mille ka inimene nagu muuki plahti, nagu senasta plahti, oma enda siseg tunne, sisegmise minu on see salatus, miks, sis ja laotmanarvase et rahmatutit, kas nüüd kidudud, kus selle varast aga loetak, kus nüüd selle varast ja läpi selle lukeemise tegeedikult saab keramattust, kõnstid jaus. Kas see tarve, kas see ei vaime alus, siis nüüd tõesti on asentad, mida kemuk. Ja sin, mina peurtu ma selle erjala klaisiikku puole, kes oli muite geriantusprofessor. Aga geriantusprofessorina juba kuugemne taastat, te algus, es meõtunud sajantil, sõn siis kõde kuugemneastat asin. Rääkis miks on lukeemine teistugune tegeus, kui mõt tegeusud. See kirams prohessor oli marsalma kluun. Ja marsalma kluenit tuntakse ilmse, selle järgettan kirdatanud ka rahmatu mele pialgidaksta pani kuttenbergikal aktikka. Mäkust ka on milultu oli see kõsi mustat, kas kuttenberg aastun lõppenud. See sama maailmiss on raga paljo slootud, raamattud tega koois, raamattud tega, naajal, raamattud test. Ja nohmile sõnboliksissa ei saama trykjüpres, sede teksti paljuntamilimida keikölly kirdutanud, nied seda pega paljo tiniimiset lukeet. Ja mele tõtud võisilima kluankas heeges reäkis klopaltest külast. Ja sede kutas muoti uud meitumid tulevat ja astuvat, justnaku raamattud täse melega tegeelikult, naa dramatud teasenta. Ja mille vooleest nati asenta, just nimelt selle vooleest, et raamattu lukeemine on isentak olevine. Just nimelt siis koramat muutupselekse, jõtad enese sanatamise koodiks. Samas kui neet vahendit, mis meile piltineitud. Anovat meile tegeelikult, ette ka juba selle piltiga selle, no jõlta arusaamise, et asiat kuskil väljas on nii. Ja mutiugi kui me vaattame maali, te ei vooleest kaa, samutti nii, kui me laime raamattud ja tunnehtamelt selles maali, on mita aga sellist, mita ei nut meenäe, me võnfotoos mille eski tekep sama protuse, sikkaja saa kunstitio osu näkeemine. Aga raamatt erinipsin yhõe asjab uolest. Selle uolest, et raamattu lukeemine nagu vakluan seda näki, et taan rohkem nohta nimetast aana lühtiliseks teendab. Sani kui ne pikkaa eikne, selle vite korraaga pilti haarame, ne pilti me haaraga korraaga. A sani kui pikka eikne lahhti rullime. Me rullime, nagu ei senast lahhti, selles hamaa lukeemise protuse sikäikus. Yksi teine kahjo väga ammu tarka juttu, rääkini tõe kidud, tot mees. Me oli üks amerikka. Me sõud siel bi siikolog David Risman. Kes juba isegi vii ja kõmnen totel. Aga s kidud, tõmme sellest ja alta, skahaja raamattomis sellerikas amerikas meid ja pialg reingles keeliselt ja ole onle kraut. Eestiket on tõilgittud tagi kui yksil taste hulk. Ja tema sellest raamattus olekkis sellest, et isiksus. Viip nagu isentaks, sāda ja tohimita kahaja lärineval muael. Sult võt jälueselt, kassele isiksus ja välja kuiudemise on suurem osa onut kirjuttamise, leil juukeemise, leil ja raamattutel. Või on opiski testel inimesel, nendeepol tulnud, minkittel juttutel, võika minkittel, no piltitel, tema reeksikot elevis jõonist juba, televis jõonid, kui hüldsatelevis jõonpaniikimudlema sellerile, et miksl raamattat, mis vahesis on kui piltte vata me, jõkum ja raamattatloem. Ja tema toil jälge sellise, no iste onma sellest yksil taste hulkas, et see, no hõotar raamattud taak, see, kus inimesel, takas, rakasid ramaatud lukeema, mitte, siis änud piiblit, mis teat, võsis omlust ja aaks on ainukkene ramaat, vaid just jõst jõunt juturamaatud lukeema. Se oli selline muutus, kus noorte inimest, seene se tunnetus, mina kui unemine. Akkas toivuma, nagu tema kerud tapu yksi ramaatud tega kõinle valgel, se barast, et siis lukevin oli kuiilisid jalguses kõinle valgel. Ja siis selle inimese suheen das ja maailma, mis sellis on kuiunab läpi, selle ramaatud kaudu eneset tunnetus. Se on nagu tema, et ole sisemiselt juhittud, seeest putt juhittud. Tena valumna arvastam rääkid enes juhttimis, sest rääkid enes juhttivas tüppillasest ja enes juhttivas tisiksusest. Ja kui nüüd uskutad, seda teoriat, siis seene se juhttimine väga pelu seeeltab, kas eta, et tiniimed võestil läpi, selle samanjulta eneset tunnetus, läpi ramaatud, levi selle protsessi, ka üppi kaharu saama, mis ta ise on, mita tema enes tküjutad, mis tema taha, mis tema suhted on ja saab ka juba mängitnet. Samat suhte muteelitki läbi mängitad tunne, muteelit läbi tunna, ilmettä iseib jaks olema, ka kortsis selles olukorasi. Seetaan loettud selliseks kaaks teiskkentööks teiskentä kahe, mutas hainanti alikus ja puole isiksuse nagu vellevui, mis põhiliseks teiks, suuraks rajaks, ja se aaks ümmittos kusu üur isiksusidatust. Ja Risman väestantab sellelle siis sinimeseketa tema, siis nimetab seks ratariniimesekse. Sõnseekes keirevnast kokoaakmente väliste impulsite järgieksu, ole kelle ei ole eestä eneset nagu teet, seseemist kompasi, vaid kelle kokoaakment, jo olen miks meine väline, siknaal meile kaudusist jaa, noh nüutmat en seta, nüutmat unen seta, nüutmat mutel en seta, nüutmat alitneivisi. Ja kõma nüut vahat, neid onma tutenkeid ja seta kutas, noh vissi surmäkkese, ka oma alle kokoaak, ette sõotava teref tūs ja uusi, uittava tūtisid, sitte seealt ja kolma on tust kohas, ja siis naan ühtse koko seta praegustsotseal meet ja nohver kapolyus, ka siis kui tele meet ja kõige sellega, liikkovat ja vilkkovat ja pilti te, ka maailma siis mulle tundupet, seemist, mõrismudile makliuonile ja kahagant asa, et esimil põu on tundus pikeemselin, nohnaku, mõt jaks siis haintju toopia või mõnkis mõnö, nüko ne väl väga uuis ja huomuma toht, on tegerikusas praegu mõtunut selleks valtavaks ja põhiliseks, mille kaute inimis ja tenast siis suhes tuvat sellega, mille selunut elavat, mille järguna totsustovat, kutas on tunde, vat kõu kaakvab kuiskel keegi, minkisovust, nükiimist tegema, mõt on kus mõot, mõt on nükiib sinnappole, mõt on nükiib sinnappole, mõt on kulmatas rinkit ja se rada ariniime, mõne ja mõtku jännast kiega, mõtku muhta, mõtku jälle elab läbi. Aka elab läbi, sakeb, siis nii, et enamais harvõttund, elasin et kell nii läbi ja järgnega nes jopis teistmõuti, ja siis tehvalt aissat saiss ja risti ja siis me akkame olema mures. Kui ma loen ja ka kuulen, niit väga valdaaks muuttunud mure jõttu, sid, mõdel on vägaadu esine põhjus, vaimisest tervisesest. Ja eritin ordinemisest vaimisest tervisesest. Nüüd tõri äisä välja eestinimaranku uus aruanne, se on kakkorda pakse, mõib mis tahe see elmene, nii suur paks, nii on põs nere viis centimeterit köite, ja sid, nada on pannud suur pialgiri vaimne, tervises, üiskonna vaimne tervises. Onno siis se näittab et tõesti, se ei mure aam praegu valda omure. Ja tullees, sille mei ja tõnase teema jõrte, hootsisin ma sellest paksust kõittest, se tap jahadõkki, mis räägip kult turist ja kunstist, ja selle ja seose tiniimuse vaimoelu ja vaimse tas hakaalu ja vaimse tervisega. Ja sipa vannad rõomlaset muite ütlehiti ju, et cirkust ja leiponvaja ja mita äre ja võmaks lähevelu use, tarohkama noeged cirkust. Ja ei leidnud aseles paksust framatus, ja tõkki kult turist, kül olisi al social meitest. [mõtab] [mõtab] Jatkap mariulavristin. No minulle on sin praegu kasas kaane, etesin, et pabärit, nähtam tekest on aht pabärit. Kui kunaagi meie tekimä urinkuite ja osa on sellest, ka hees vaneemas ihmar on karuaantes kirjas, siis ehitekselis jalkulturib jaatükkiltingimat tulemasi. Ja kulturib jaatükkel ka seeauases ja ka laiemalt mee tõintse me huvi sellavastu. Kui taas siis on sellega, kui tähti, on niniimest ja kus sa sama nii rahamatud, kui ka teise, et kulturib valtkonna, kui ünst ja muusikajan etasi. Ja kõma võtse nüüd, need vanat numberit välja. Ja uusiemait mulle kahjuks ei oleesest, mõitõe seta oleegin nii väg urutut. Kui taas ja võu palju siis praga tegelikut, tiniimest ja trauma kutlu et. Siss, et siss saada aruh kuhu siis se liikkumine lähäpja, kus see alku se saigi, seisunud, kus me võraagi ole. Siss, ma taaks teile natukane, mõnta seta arvututustud. See, mita näha on, onki vastuus minu küsimus ole, jõsne välja selles mõttes, järjest, vähemaks hakkas muutuma estis, ma ei akkara ekkema uutestrikte. Eestis juba küskil 15 taas, toad takasid asakkesti esimest, et tensid meneke me kaktuot 15. See, suund, et neid inimesi kes trauma tut pita olulis. Ja kes trauma tut lukaisid. See järjest, tähemes. Järjest suurane, es mõtukis siis nohjärjest, nooremat tulga see rest rohkem. See ulkiniimisikest trauma tut pita olulisekse, ja arvasid on tahemud, selles ühe, ühe mite ja ka video mite ja ka kõikitän ente hutu võimalust. Ja nohkui arve näidatasi siis, kui ja astal, nohkutima kahekse on talgusid tegeime, ja trauma tuturin, kui 80. juba. Sis ilu kirjantust lukees vähemalt korrud nädalas pääju 60 % nii teestlastes, kus milu vastasid. Sis kahed on tööde isken tada astal 20 % ühtedelt on luepkorabarahad kilu kirjantust. Sest ma järgib räägud mõutest ramatulik, et saaamatust räägud ei juba teistestramatud, et see aab ja ramatud kockar ramatud, et näad mõräägud kirjantust. Kirjantust on see, mille kohta kõlaseus see arvamus siho logitele, et see iniimesi isikse kui nõmne, et see to on läge ilu kirjantuse ja lotma räägmisk ilu kirjantust. Sest künstilisest kontaktist tekstikamis sinimis ja longud olog kirjantust. Tei voolest ramatul ugemen juusnago on mõutunud järjest veiksema seltskonna. Ja oks tõhluudiseks. Ja edes tähem ramat on kõotuus ja edes tähem lapsi kasva pülees niiviset, et näevad et vanemad laiva tramatüit. Ja edes tähem lapsi, et ka pise ramatud armastama eesti lapset, et teatust on ka rapufallist uurinkut järgüeeltpultan, et meelt on väga jaat, et mõtti külesen, et lahendad et see kõureltes ja ka üstna osoravalt siskki laiva, et nohme stahes, neudad teksti kokku, no se nu kokku, aga lukeemise mõnu, lukeemise nautinkupoolest on eesti lapset järgigi, aga pailüotud teiste rahaste lastest nagu kehemata. Kuhu siis on jäänudse, se kirjantus uviise, kerulise, ma kirjantus, se luule uviise, lukeemise nautink on käsendunud. Sellest amma teise näppudega samadama nautinkuka. Hopist teise visu alse nautinkuka. Näned põikse, miss on kergemini omastata, mille ei pea, niipailius, et saa niukus nopsyhvilist, nute ei nerkat kuluttama. Mis tuleb kätte, nii visi tykikestena, ja justnago teita põisel ruumi järav. Se on seis, kus mõnud oleme. Ja se on seline seismis, sehtab siis viensurama kõsiumus. Aga miksan siis me lültseva ja sõnaalist, nii suust mago pinket ja vaa, ei nees onalist enäse väljenssaka. Võllame tuleb, kus suhtame ka niivisi, et mei räägi kaedan vaite polest, ma ei ole tõmne noppule näittamatiiselle. Sinkohaljatkap, Kristjan korjus. Räägi me vahepen rõamatust, is räägi mea rõamatu lukemisest. Aga rõamatu kuulamine, vähep siinne, sõrlle alla võisest väilja. Et etatavas mõttes kasva peks võhen, ja onselt need ärid, mis teivate rõamatu, et kuulatavaks ja kas vienda. seprate ja ka isegi lasteseas. Man äncedad näendad eesti meelipkuudatalukuusiti, mulle tunnupet sa meile väga yrgne, lõkkääres kuudatalukuusiti on yks kaisi, ja me näemme, kõsad, et tasku häelinkud lähedad eest pikemaksikal poli. Ja yks kuulse maid tasku häelinku loojait rafusvalaid siis trägusaks on tema neet loot 2 poli, 3 poli, ninti pikkad, ja eesti sisukat. Ja ma isegan änned, manna kand rohkem ramatüid, tarpima, ja ka mitte lukeema. Väkad oike küsimus, ja jällegi küsimus, mille ole otseast vastust meveaks me koosakka mojtsima. Eest mulle tunnupet on praegu hetkus meveaksima, hakkama leitma uusi vastuse tegedikud, nende levanata küsimus. Tosees me olus, et et inimene kohtu, ramatüud tekstikas ole, noh ka ma ali, ka võnak jau juhul ka teatverja filmiieks ole tekstikas, selisel viisil, et ta iseg sinna, sisse minnees lejab endale, nohselle samaanisuguse kooti. Mit te lisad ühe seljettus, et mitte synuumi, ma rahutandud lotnende veegi synuumist. Lotnende ütle et sulle näittab autorneppuga synuumi, et saale siuke, ma et see koot on seeeg mille seise teidad synuumiga, aga soskad sellega teittasis, et ammist sinuusvalutupunioudud, ja võrõumustub. Ja kõu ma ennistrak, seoseast veimse tervisega, siis nohma kahjad sinna, kus reutu onatõpöpoleelis, ja pe olelis, kus minuudes improb leeman, kus mõl ei ma rõin kus, kui ma leidnud tiniimaren karoa, antest veimse tervise teema teel, kui turipiatekki. Sis kui tulle nüüd takasid, selle, seest, polt juhittud, tiniimise jõurtekes, kui unes, kui nüüd lõlal, jõl rama tutluvet. Sis kui iniimesele ei ole, se ta, nohvõks et esikah, minkimud es veimse pelku paikka, võitale ei ole, se ta paimse truumi, kus ta saa pisen, tasse syueneta ja läpi elata, et samu oma tunteid, ka niivise, et näepet, ne on ka juba nohnil ta, leidnud sellise, võib olla ka, oppis sykavam, oppis tepsema väljuntik, kui tema ise ilma ja ypsi, selle leil ei jalg, ja kõige sellest, tasa saab ka enda ja oks selle kokeemuse, sille nohvõtse nohvõtse nase kokeemuse. Sis ei äirigimud tule, kui ole donnetud tarmonud, siis saad, et mista blettiva ja on. Ja kui ole, et minkis mūs kriisiseks ole, kui saad, et kus sisselähim syhiatrastuvetta. Se samanisugune sisemini, ei sen taka toime tule kui mekkus. Ei elad võu setaad, olakse isentaka, selles mõttes nävu selles syvitsi suhte, saateks entad taru ei ole te ehmatanud oma elamustest, ei ole te ehmatanud sellet, et noh minu lesiemest korotan sellinasi. Kõiknet varjuntit, kõiknet kaanet ilusama ja vabastama, on varjuntit, mis saittavat toime tullevat kaal läpi selleelamuse, minam ei valatiise ja väljne, mõttamud, mista on juba kulturigautu, juba tuhantid aasta, et sellisen olnud. Se on jukult turis olnud, se samaanud ja kõl armeärääkeme Freudist, aga noh, ei noh, vih, ja me Freudile, ka selles ole suplimat, se onist ja muuduf tored, et taisest. Se on jukult turis onud piale sellet, noh, sinun võimu alikka, ikka jõltad, sinun ka upi, mishte ka ikka muuta ka see, nisugune, inimhinkäise enttaka toime tulle, ja inimhinkä enta kuiunemine, ja arenk ja vapanemine ja kõikse muu, se ei ole jollnud kokema. Ja selles kontekstis, kui me nyt arvame, et selles, nisu kui me väliselt juhitavuse veikest impulsite, ka või juba vailmist tõilkeentustega läpi, ja neudud tulem lukemise julte. Ne et see inimene nagu ei vajakskenam, seda isenta sisemist, oma ente, seda nohneudasista, ei me ole, et sisemist tõõut, seda mõistmise, tõilkeentamise, aru saamise, tõõt, sellise pingega, seda tõiname vaja, siis vatsi ongi see, se suurküsimus, ja reegime lukemisest, siis lukemise ja kani, luku nii, sõkunne, et lukeminen, ei ne intratat see on. Näntab see on tumpes sama asiat, kui me ültame kasvoj on mõusikkaseks, sõde, mingisugune pala on juba mängittud ykskootek, sõole mele me sa ta ühe, sehittud ües kuulnud, ja sisse ongi niimis ja siis me teistesittus, nohne koename ei vaja ki. Aga me tahaks me ei ole nähaga teisilimalusi, me me on teine meelul, ja me kuullame sa ta saman pala teises, intratat see onis, ja me tunne, me taka oppis mõuteks ole. Aga kui me iseluem rama tut, siis meil onki üimalik ise, seda sama teksti erineval viisil, läpi elata, iniemiselt olevaitu ja saman rama tut mitmet korti. Ika korud eri viisil, mõusune, et noh, minamäleltan, seda ko mõi alin väike, noh, kus küi pymnaastene, mulle rama tut lunda mõlugaisin, etks terve suvee, ja heri, et mittenu karda kõmmegorda. Ika vorda oli minkis, sukunni elju, uus, sukunni elamus ja tunne, but see, sukunni vabatus, mis on su lental, kus saal, et isese, võimaalikke tõlgendustel ooja, seda läpi osa oli, et kaatsi, mita teelikot, osa oli, et kaatsi, kus ainud kuulet, seda kui teine su letelu. Sest jõpainud see, millest maklu on räkib, mõi te ka vaga tästää, kõit mõni osis piale suunnittud. Sa läpi itsele teksti, selles rütmist nukot, ette loetakse. Se on se sama asimilest on rägitud, jellesama maklu on kereks, viss on vaheltame teatri, et tõsõe ja filmiohad, kui filmi saa ühtes see nii venit, kus olla näite, minkis elinenot, tunnettus, selles haudid toru, mis et tahaksi ja veel, no siis, kus sa, et teatris, siis se eten tõsõ oli guub tegelikult, sõlutub sellest, mis on publikult, et näita, aga filmista, et põpajkab onud, tagi selles rütmist. Ja võt see, sama vabaduse võimalus, selle eise liitmiste rohkus, eneese erinevat, et me elulut elamust, ja kõikite liitmiste rohkus, nende suhestamene siis noh minkisugust, erinevat teistega, et näita, se on see, mille kaudu mees, saama tõtuget, sõlõpukse eneesele, ja me ütlevat, ne targa adini, mit kess on sellega tegeel. Ja see on see, millest minumelest tunne puutust, kose nuori inimene, kess on arvundu ja ei tie aaks ole, kus tapisata. Se tõrast, et lihtsam toest on ostata blitt, kui ruga etabaks üramatud. Ega asjata, ei ole siis, kereantust on juku oli seppetatud, mit ainud sellabrast, et nohma ei tie a ei niimis, et autori tummapikse. Tiaaks, mille on surnud ja mille on, mitagi rüttuunud. Põitikas elekse, et noorat inimisotõpikse, et saama ramaatud võluus, et saamaanud, nagu ramaatud ka olemiise ja ramaatud, nagu osa asaamaise künsti. Se on künstigeelikud, lukeemise künsti on juse, semmidast Latman karek. Künsti, kõhtu künsti, kõhtu künsti, kõhtu künsti, kõhtu künsti, kõhtu künsti, kõtilega siss ünibise ramaatud, kui teosikagoord uusti. Ja võt see on üks teema, mille üleesis, mina olen mõenut ja mõenutga selles kontekti, et tegeeltes ka palju harituseega ja ikka asavusten, taritust suuen tustega. Ja vaatate sellegi seda kuku, me liiguubise samakirjantus üppettamine ja keileüppettamine, et kui me nüüd see samme silmitsiselle samaha teksti tegevab robotiga. Kes võttavendale hõikuse no meile ette pakkuta, tegeelikud kombinatse oone sellest, miss on nendeest tuhanate, tõs künneteest tuhanate, võl on mille ja nuteest teksti tees, jubu kelleegi bult, paikabandud, ja neid kombinatse oone meile kohanata. Sist se on mõdugi van pestilne sautus. Aga nagu jellema klua nüüdtes, kulelevali ja vidandud, ikka võimeekus mille me annanme ära meidjumbile. Vähendab seda võimeekust me jendases. Kui me kaime ikkaab on ringetees pilte, sist me ei näe. Me näeme pilti, aga me ei näe, et on mis ümpör on. Kui me uppime sõitma rataga, ja mitte ei käi. Sist me seda mõnu võime, kus ja lõpus, kogu meie, no füisidin olekaks on a mõt. Kui me kogu ja kuule me läbi võime, kõikki helisit. Sist me varsti, kuule nõn on pööbikat. Kui me annanme ära, seda samaa isentaka sugestumise pinge. Selle le, kelleegi teise tehtud rovottile. Sist me saam, jõka heilata ja kaestilmõ pinge, meil on paraestinisugune, no etkame, vaud me nõpule ja saame. Salt teha ta, et ta hahnud, sada on, et seda ajan, et mõkak on sulle sa ta. Ja siis ja võikagi kõisimus, aga miks eintiselt kõidaanikud kirultuvat, uulektus ja kirultumatramatud jõlõraulselil, juba juba juba mõni ramat on kirultudud enne neid kaaselle teemaal. Aga liiselt selle vörastet, ikka üks korud sinilmas. Ja se, mis mõdi temaasel ja silmas, et on minkismuddes sarna ja minkismuddes aineuvordne vöreltes selle. Mis on teiste? Ja kui me reekime selle saama stramatust, tulle sellega klasikudududud en eletat, et penjame niikes reekisaks, selle selle kõinstitiosesti rasierimis ajastud, teõttes et seemiste epikagi selle, selle saast kirjantustiosesti jaustitiosesti, selle künstilise elamuseallikka on teatmin, et se on aineukordne, on aineukordne kohtumine, se on aineukordne unikkaal. Ja nii, kui kai nii mene on aineukordne, nii ta sellega aineukordsusel kaustusel, saa teise aineukordtsasel ka kontakti, et olie apsealt sellega tukää, et et asimine. Ja kui me reekime sellest, mis roilland, siis sellega, jõl da oma tehtud sellega, ise mõel tute, ise kirjutatud, ise luetud tekstil, siis löpetan ma amma juttu kuma, sinjumvali niikas, klasikud nimetanud ja anga blinskiga. Kui me sin mõniak taha, siis istusime tartus koos, meenud sõmme ka blinskid ja koolasimetegand, et siis sell oli, jõks väga tore etegand, mis juhtis tähälvane, kui palju ka blinskig mõtles ja reekise ja kirjutas sellest, et se arusaamet inimene mõtlep, sõnaatega. Se on tegelikud noh epatab nevui puudulik. Et väga suur roilland sellest, mis on enne, et ole. jõkud muttee saab sanaks. Sõna otsiminne ise. Sõna otsimin ise, se pinge mis on enne sana. Se pinge mis on läpi sellell tunnetuse, mis on nelda inimlik, vahtu paistlik ja nohteest piti kõiksuselle orienteritud. Se pinge saab sanaks läpi künstilise sanan läpi künstiteuse. Läpi kerjaan sõl läpi lultuse. Aga sinnaad ja palakti tahase vainukordne enne olev pinge, ja siis se ahvatlus ka sellelkeest loeep läpi elata ja iseoma pinge, et võpollaga suuttu senastata. Se propot. Ta kõnlasti kasutu elektrik, ja on mängis putes mängid pinge. Aga võrrelta sellega, mis on se inimlik, sena loominne. Ja selle, sena loomis ja kautu siis ka sellel teise riinimesel, no oma enda jaoks, isenei sa loominne, oma isiksuse, oma mina loominne. Ja selle prastarvan ma kõl kinnlasti, et kõme tahame, et sinneil eesti seestigeeles. Jätkukse, jõda äikesti inimesti suuraksaamid ja suurte inimesti, inimlik kelu, siis sin, et se sama eesti elu eesti pinge, eesti kokemus, eesti keel eesti kultur elaks, on ikkagi või jätkuvalt seda, et mitte enda kegirudtaks või kaugigiluaks. Ago jahed, kass oli viivi luikkui kes sütud, jõtud oma keelata ramatud tõlveel. Lasteel. Et kõe lasten läraa keelata ramatud tõlugemelõt siis, mutuks raamad jälle lasta ei aokseliseks, keelata naudinguks, või või või või või supetetlele soohittuvajud. õõi liikool. õõi liikool. õõi liikool. Jatkap on 3. Limets. Aj tähsel, vaa ka vaa liikool, mõitis kõlose eest maistinatukene provat sõeriks, mõn ja malinise filmikrihtikne, et ma oli või natukene kallutatud. Vaill tekib sellin, kes me võibolla natukene ei romantiseerigi, ramatuid ja lukemist üle. Mutlõnsela, et ka luketam võimalik võrtlemisipasivselt, ni et saa tegelikult saa aktiivselt töilgendus, mehni sõkudegi käivitendus. Jõomakorda niittaks filmi vaadata on võimalik väga aktiivselt, ni et saa tervead töilgendad elijatseltendajaks, miteega tegel, et selt nii ma tentega, kusakireldesid. Ja semmismes haamää, sellise aktiivseltöilgendamise kaudõnniud tähendus. Ja noh tähendus, mängis mõttes, sinuselt aineult sõvään, et es keskendu tees aia aaka, aika panust, et es, kui me läbi viimäselle aktiivseltöilgendus mehniismi. Ja semmikse tutaängse leisirea, se, miks ta asik rollipselt telefonis, va tõs on saa absolutnabais siivse, se on saa tarpealik, kus sa tähendus ole omettena ammeiteegi. Ei eikal otman ühe, et sada ei eitana totma tegelisepilmikavab eljuga. Aika siin on, et saab vi suvittam teema, mita praegoviste jotskagi, jõi et tegeeg java, et asi on, et sa sama, nii se, kus ja visuaalse, kui junti kaudu tähendus ole omise ja siis sõna kaudu tähendus ole omise erineuse. Se on tegelikud tärmiselt oluline. Tärmiselt oluline. Ja jussel ja tähendus ja miss on rohkem sille, ne meta hysilline. Van nüni. Kaasamatlep, peter laurits. Ka sini ole muute, esid on hulgas väl määngus kuiutlus võimä rakentamine. Absolutsil. Et ramatul lukeemine paneepsu kuiutlus võimälle, nekud tuntuval suurema velle, kui sellise visuaalse, et tõe märkid ja elki mina. Ykses suur arku me et mis räägib sella, se samast lukeemise erineuse, vaattamise. Ongi see, et sa lue et tegelikud, neid jeldal selles, mõtes tähendus, et kripsukesi mängil pinnal. Aga su kuiutlus, sabselest impulsi, mis akkab loomakus ole mänget, no hopis teist suu, neid samu sisemisi arusaama, pitat änsi, nänedab selles mõtes tõestis on hopis enaam pingestatud produses. Ja teist pitika on al ühtiidiseem sellabrast, et nohsad tepules teadis entäseeest, sab et kegel farusaamus ja se on aad häntab kusile. Ja siis mis se lause tähend, kud siis lause kockonpatud, mis et amit te noh nivise, et saad mängetraktatad, et kirjutta tenta see, sõit se produses on vaga mit meki iline. Ja se samaa kuiutlus, võime on sin väga tukäivestin, nohud siis jeldäeer kastatud vinnud, sin väga suuren erke. Sisiemeneen erke, mis on sellega sellatud. Kui me reikemid, et mitte jah körge et asel mõga kõnest, et sõilmid, et sõles pisoalist, mõe pita jälgime teikpõimalikest. Sist mõi on äemet, sete tegelikud sellin hüis vaalne, koku aakäeud piltitena, aha, seda ma tijaan, seda ma näeendek, sõle se on see ja se on teine, nohud ta te tegelikud siisemiselt, mitte erkastatud kui pigen laisaks. Aga se teksti lukemine parattamatud, sille valkepapereüp ja muste te merkete koku panemine, se ei saa laisalt toimud, sõlisalt laisalt teid saa kau seet kakk kukku. Asevast on kraske, mõteke sevast on see, vaate kõuhumale me juhudud mõite. Meil akad tekse võan me et te setaad saa, sa anda tuteengile luke eta, liiga palju lehekülki, seve sitte pliga ja on raske. Meilame juhudud niigaugele et me setaad jukest vahimse et mõkauust. Meilame akad on et pitam olulisemaks, kui vahimse et pinge tegelikud, tju värtuslikud, sõl vahimnõ pinge, mitte vahim mõkauust. Ja seberast, noh meil on kaniivise et igha kord on se hern, et ke ekkina peot liiga palju lukeemaks. Räkkiminkes, kui se, nohma et jäölesant ja aaks on liiga palju kirjantust. Se on nisukud ne küsimus, mitam aimele, et teks sellell aal, kui meilimüligoli, ja kui mea vata nõud neid kasfõi tuteenged kesmõni on leinud pima, nohma et jad nende se tipüligoli, et singlisman edasi, et see on sellist küsimust oleks. Se on on ikta samasi, nii kui meilunagi oli. Et on teks se on on mõlik, me et teks se, mis ei siis tähed, mõi kõimöötuhat lehekül läbi luge, meiks eks eks eeg nüüd oomulit. Ja sinu on yks konksures, kui me mõttimud et lasteveale. Se ta on meidanud mõitaju uurinkud kaa, et kui me võttamud neid lapsed kes niud hetasi võuud. Ja siis on ju võreeltud sellega kui peilinud kotus ramatud on tule võdead lapsed, kui lõkotus peilu ramatud. Onikka neid lapsed kes perast võuud pareime niedasi, ja mõtjugem, et on sellemud on vaatavad rauhturidud. Sest et lapsen, et ajalegi võttab ühe ja teise ja teest ja haarapja, ja või polla juhuuslikud takad kocku tekib se sama niisukuna harjumus. Se harjumus, mitte kartasetar ramatud ilma, ja nohto ehti siin asistsemin. Ja, mõtjugi, meilan testi niimis, et kunaagi me oli muhkent, et me oli keskud, ja testestel kotusel üle tuhantekuskin tohat, tõistatar ramatudud. Ja seeegel ei ole kotus, näedekus me ei ole maanteküühtlusteärgi. Olik kotus halle kolmeese ja ramatud, siis võu noo, kui neid on neid siis noh kes on päristakuskin nii viss ei laa. Ja nii on nii visi, et keskud, mis et on kuskin kolmeese ja ringisi ja neid ke lühtige ei ole neid on ja das trohkem. Ja siis me tulemme või lühe asa juote, kun me oleme uurinud, et seda kus siis inimise traumatuid saavad, siis mida nuoremse trohkem mõite ramatud kogust. Üle kaha ja kolmaantikku lastest ja nortest millsalt vanuuses 50.90.60. takvasi, said ramatud eskad ramatud kogust, kun vaneematel oli võil kekkedel kotus. Meid on vaneemast trohkem oli kotus. Nii et kuva on oot mõtlenne, endele veikestel ramatud kuuudele. Ja sellelle lapselle kes on sellus kuskil, kas siis suure ja onis või kuskil mõjal või rõukes või nedasi. See et lapsel on ramat käilud, siis mit näinud kotu veikud, et väel on kaisest samma kotuun ja ramatud kuu. Nose samma läheed, ol ole ramatud kuuust, et olab vise minnovi rataka jaudud on ramatud aase. Veet on koolis ramatud kuku. Amme tääme, et on nii va kool, miss on ramatud kinni vannud. On kool, miss on kooli ramatud kinni et ei noot ramatud kuku startiklesi. Nii et tegeedikud seberas see teema, et meile ei oleegin, aju ena on majaa ramatud. Ja siis pane me ramatud kukinis ramatud kaa ja reast tääm, justnago on maja. See onki see, miss on ei puretsema. Ja ma on tule nuehsiselle hetke juhurte, kus meil toimus ja saman teisintelektipu ole murrank. See on praegu see hetk, et kus see kuulikkenan laua ärevel. Ja kutas ei talda kuku. Sisa ei jupa hillja. Toon oli me ramatud kut kinni vannud lapset ramatud, test võrtuudud. Ramatud lukeimin ei ole ena on mõnur maal nousea elust. Ramatud turk läheverest äiksam, heistikeis sa ramatud turk lähe väga väikseks. Sisi seultakse meile jupa lehte ei oleegin, mõttet trykkitaegs oli siutakse ramatud kaupole ena, mõttet trykkita, seda meile ei ole luetakse ette. Ja siis maa jupa asetar ramatud tolen kuulnud, miss ma testenam kuuleen, kui me seda ramat, mis mõl kotus on võimel luke, et ka asia suust ja usust ja usust. Ja ka nof seda ma jõu kuna kui kuursin, ma namsatajad. Sism ja juuameegi sinna et iniemene kohtu pise endaka. Ja tõnan reilvittu, tõnapittu, tõn võimselt, no võlimis lävi põleemaa. Seal kus tegelikult, sõelest lävi põleemisest, et oajaksus nimelt see, et tõnet samad kikne võimselt pinket ja võik selle jupa nohtu. on ennda selle nii, võrtlepid saanut enne elata, et siiski teatud piri vähemesti saab arvud, et see onki osa inimese elust, ka et samad pingeteg annatusid. Ja loomulikult jääpse osa, kus sa on ikkagi noht. inimene pülepki läpi ja on karstivääma jeltad, aga marvand seda, et siiski see ühiskot, kus normaalne inimene ja normaalne elu, on elu koosa ramatuga, on ka vaimestud tõrtle. Aga mario missan sinu jaaks needraamatud, millise draamatud on sul aidaanud, inimiseks kasvatad. Kulled, et minaaksin luga me nelja aselt, kasma suudata, et ka ikkine draamatud, mea mulkast, mea arvad. Aga mütuugi maa mea, et jellekin, no se oli jellese ja jörmus nõuku taek, kus oli nii, et needraamatud, mis oli kodus, no hola olis siis, maa draamatud, veel eest jaa, et draamatud, mina alaisin kodus, kus oli jäänud, eest jaa, et draamatud kül, mitte, no ma alens, et ka kerüot on pite meie, mea kolisime kodus, kus oli draamatud. Ramaatud omaa, nikkud oli et see et nutrot, ja kodu kud ramaatud tegenu. Ja ma ase ei siis ka lukajada jopa on kümna, sõt noope oli prene lafrat, meid on leimikramatud oli forse, et te saaka kumal, kus külmus kahedist ahten. Hyvarast on koga ja kineest, on seda, kõt on ühtööteks, et nortelevan on veeljate, et ne onks, et läste ramatud üteks ole ja. Mõdju, kine on et ikka va tule, mõl on olikot meega lukajsine, et ka seda kekked nohmeid ja. Nui nesjut ja mõid, aga see et saab et pubekatele, kirultame eralt ei noorsoramaatud, et sneil ja on peris kerjantus liikaraske. Seda a kultes, mulle tekkikke käs ehud unne, et me tekkittame selle vaimse mukause, tende mõjame nortesteemal kõitnet samad läpi elatavad pinget, ja siis meel asameel vapaad mõdju kii vaadata, sealt samas virtuol maelmas noh kõike pornost, kuni, kui rõveda ima vägi valla. Se on ümber pöratud natukane võragi hulukor. Ja kui ma veel endast julkane räkid, eses näteks minad ja maroon, et ma ei ole yksima, me elätte neomak lässed, et me ei aks teult roil oli lule. Me teat, siin me tohutult lule et piast. Maroon, et mõs see on kappärist nohne oluline, et sa. Ei peast isen lule etama akkama, et lule et et ei reindus, et sa, jõkka väga kekvasti lule etot. Se on oma, oma lemmik lule et ja tijalt on ei piast. Mori tarant on räkid, et ylikool ja eegu te, et eegas jalud sitte metsaseal luke, toinni et ja kõuppal lule et. Ja, mariti jaat, es piast, mariti arant jaat, es piasterve talverit. Ja se oli jo toll ja eeg, neegu ei alverit, joll on te lüust ilmunud, aga mese me kukul alverin, et sõn on te te lukemin. Et lihtsat, kuna rahatot, joll on et kettas aadot, siis mari lukees piast, et jätsivud arvot talverit, kus ole. Lukeesime, ka on jopa keskolja, liivihet me lukeesime, kaisime tenaavat meõt, on mele, et on mulle sattus kett. Ma ei se, kõida sattus kett, ees on klasis, se oli ka vii, ja kõne se itse mis aasta laapan, esimest kust. Meil, me laapan, es nii jirmus vaimus, es mina ävenu pingin aabar, et järtsime, et on piat, et kesime, et on talin, on tenaavait ja laupisime laapan, ja värtsõksteisel. Se oli jäärmisel tärskenta. Meid, et maran, et se, et se, kui, et sä tealt luletu, et sä tealt kerjantus, et sõl tekelikud tekkikise, et tunne, kus annetekse, no me praegu kavelsis küttömet, no hna et jälle Andreis ja PR-uekse ole. Aga uskukem, et järgmine pille, polla selle ja PR-u ja kiit, põl mis Andreis mis PR. Aga, se on se uudne vanames jatsal filmis, et et et seeges naist peksis, et sä seks ole. Et se on filmi mõitõ teks ole. Se on üks teelgendus ja se ei teelgendus jää. Meil on tõe ei või, siis ei siis saast, et se nii jõlda uus, no natukakak kemiin ismi polle teelgendus. Ja väga valju taesad jaevad nüüd söle uel põlkunal tamsades teeljel lukeematta. Ja näitek seemis undus, kõudud sa saast noll syüht ja kogu, se ei noelda uge ka esimise kaõitekse olevad. Tandu see, ka jõumal meel kooli suppisime ja vatsime kiinau kamerju tijame, miss ja võnse jale oli oli on me ei, ja oks mitem mita. See, pe ette. Ja see on väga surmurega tegel. Ja kõmese räägeeme sellest tyvi tekstud ja sellest, et see on naga mõilage, miss on kerjaltus teatast väille mõelud. Nelda sukuna künstlikmõisteesis, se sama võime, et me saama ykustese ka jakaadakas, mõsseli het kirjanduslik kevadudlusi. Se on ja enud siis kõnus ootudu ka. Ja ne sauvu filmeginein. Se on ühi sa ruumi tekki. Nied seed on ühi saa eemse truumi ilma kirjandse, et on ma ei kõutakajud. Sina, tõnu on näpalule. Aka selle lukeemise, juurees mõmõtlesin se ta, et miks mina lukeesinuvil oen elapsena ja noorena. Selle parast et lukeemine oli manus. Se oli nautink. Ja siis öeldi, et mis saistud sa niin on ramos kuku aike. Se oli ka patune nautink. Se oli ajaraiskamine. Ja se kõik indasti oli, minkis mõttes, se oli ka käraminek. Siitsele maailmas kulkina teisörialusesse ja selline pokeenemine. Ja etle me tõnasi noeli se inimese definitse on oli vakaanan kutiemaks. Et mis inimene on yksvõimaalus on kinnlastis, et inimene on sõltuvu saike. Volent. Mehta ikka oli huulle tekitab entele minkid sõltuvu siin autingutest. Ja no siis ka võitlepnendega. Aka selle lukeemine kinnlasti on kõik sõttuvus. Apsolutselt on lukeemis sõltlan. Isekin on vaenam niipälilu. Aka se on sii maanikaminkis kui neis kip. Ja selline. Absolutselt. Ja. Absolutselt se on kinnlastis sõltuvus. Aka inimiselt on kalduvus sõltse kõikess sõltuda. No just nemelde. Peepe ja ka sõltu on sellet, et ta sa. Eks ole. Fisy ja ja juua. Näelame ka rikise sõjõkist minkis, ma tõs sõltuvet ja sismjale me. On va supradest sõltuvet ja sismjale me peiksepaistest sõltuvat ja. Ja sismjale me. Minkis lõnast sõltuvat, mitam ja tunneem ja nähtuvast sõsseltuvus. Ta on minkis, oko ne pitäävnisi, oko ne jahtesti minkis, oko sõrmuvu nautinku saamine. Ja se on enes esis. Ja saama enes edeljendus nautink on ju kaama, ette nautink. Aka miks me või aaksame taht minimes, ja sa lielma nautinkutu. Kui kurub säälaks. Ja, ja haka just, et kuhu siis se nautink on katuunud. Kinnast yksasi on onki se, et on tullud asemelä, kui puol on kerrekemini, kettas aotuvat nautinkut. Selles onga sõnga sõnga sõnga. See kogu sellemil, huutu tõu sismorraal onki siis, just nivell selles, et sa samanelt on vaimne mukavus. Se vaimne mukavus. Ja se enes, ega mitte toime tule kilma sellet, et suule ole kogvaak keegi, no ni on ta iga hetke ei nükiisintei erkasta netasi. Isenta see, see ei tule suule naguseta. Se on selles nautinkut onki, nautinkut on selles nautinkut, on selles nautinku kaed see, isenta saat minkisoguse. Sisee vise impuduse, mitte ajanud laveliise impuduse. Ja sellega houd ekkimõni ja vastab siis lõpuf kaiselõe isenta selle ramatasest. Hüeli kool. Tartlene ja Tartuüli kooli Emeritprofessor Mario Lauristin. Kõnelesteemal ramatutel ugemisest kui katuvas toskusest. Musikka tonu kõrvitselt kogumikust tiipate hääl, hyläämärõhentusest. Saatte dekit külli düli taistu uslail ja ja on tootsen. Hüeli kool, kaks tohat, kaks küimeneli. Koolak keusi hüeli kooli saatteid meie kotullehelt üli kool.EE. Koolak keusi hüeli kooli. Koolak keusi hüeli kooli.