Eesti lugu. Raamatuaasta. Võtikvere raamatuküla

Vikker radio. Eesti luku. Kiri algab kirikust. Rahvas algab Rahmatust. Handorunnel. Rahmatuaasta. Me kõikkolem eesti Rahmat tulab set. Lenard Meri. Eesti luku. Rahmatuaasta mõppus aate. Jouame pärisläheltale aia lukku ja rääkime esimesest taasise seisvunot eesti kirjantus festivalist. Vittikverä Rahmatukülast. Aastal kaks tuhat kulu tais vittikverä en dametlikult Rahmatukülaks. Kohe tuhan 90. saastajaj viimaseks Rahmatukio päevaks vittikveres. 20. mõtus vittikverä külal ühel päeval augustis Rahmatumaailmaks. Rahmatukülal augumise algatas vittikverest pärit kirjanik ja filmiteki ja inbi paju. Prima vistaa kohe tuhonde 4. aastas tartus. Healt read 19. aastast tällinnas. Eesti kirjanik 10. aastas alatte salatskivil. Kirjantust enam tällinnas kadriorus alatte 70. aastast. Hiyumaa kirjantus festival kohe kune teisest aastas kärdeles. Ja nii meegirja alguses on niisis vittikverä Rahmatukülal. 4. kuenne kuen tais Rahmatuaastas aastas on Rahmatukülal eistvetaja, inbi paju ja saatejufud pireed kriivan. Vittikverä külal jõkevamaal. Mis sukunise külal? Se külal breegu on niisukuses natukenaku ei nakus kõikkäivat, oma teiva tõüut. Sisi vahepeal osa ei nii misis ja nätala vahetsel kocku. Esis mosa naru et jutustateks ja laulateks ja misel siis keiketehaaks. Aga Rahmatukülal breegu kaa tukup. Aga mütu on se väikikülal on 100 ainiimest. Ja on üurte tullut kooselle vittikverä Rahmatukülal ka, et sen on osa lahkunud meijelulkast. Ja on inimeset taillinast jostnud kuskil metsast taluusit. Nied, et kudakise vaima niikka tõumanud inimesi ja meil on paljuveiksi lapsi. Ja nad siirkuvat seeal ja siis se suurilus park ühentab inimesi aikajalt, vii see on liseltorageeg ja kevatet vastuvet. Seutu site meie ja sa ise olet siotud selleg ylakaju olehedalt. Ja, ma olen sell üles kas onud, et mõu isa oli alu labimetsäölemisimetsäöle, on ta suunatisin ja siis ema tuli nore tylukuna laagrist, kulaagist. Ja siis nad saik kocku ja siis nad abijellusit ja siis nad jätsinä ilama. Ja se on imäeline kohted, sell on 200 kasvatatud metsa. Et se on selline metsa kasatus mõiis, isegi karropet ja kops on illemeltise. Et kui kitanelt, valitiseksas tega natuke sedisjale. Aika olen kas onud üles, näku selles ima elises vanaas parki ja leegakus on siis näit vanaat roosiit ja semiinid ja isegi üks lehtlagus oli touli ja pinkid, kus sa iramatüid vaadata diik. Toreitati niime kõikko liitpea, kun metsandusa arhitusega kessel metskonas, sellui kõrvarna kun metsamajantakano se, li on minkimajantsele oli liseltüks talun majakus, mehet käisid siis tööla, aga nähte, kesid metsadööla, siis oli et näkõhentatud tartus oli se metsamajantak, mõi tõse metskond oli siis sell keskel. Mä olen näku kasvundesti rohlis maailmas. Ja teat mõi sa takant järgi velmval võttelni isegus tasjää, et meil oli ei ole ingeris oomlas, et ka ma ei saanud lapsen aru, et nähte oli et jubu gene, no tullu taraaselt veneemalt ja siis meil oli heksis meil oli pakulaset. Ja meid onkin nähte oli ikkagi meie, eräksid eesti geltak on vana äemad reäkisid soomegeelt. Ja siis nende isau kesko võiks usatamus lastega, ja siis me vaadatasi maknast välja, ütle siis me soomles et suusatavat, ja soomles tõil oli soomegeelt. Sõnneku niisõk nästi tore, ja siis metskonas kesit tõil veneen vana usuliset, säl peipsjärjest, staroverid, kes oli tõelisid eesti vatriotid. Ja natori mõi tõi väga suletud, nii et väeljaspult inimesi, en tale külle kutsunud aga minu maa ei isanad kutsusid, sõnid mingi synii väevad, ja siis koestis ja isese isaks, mõsen teadad, et sõl oli koonid ja siis sõnud koku selloma päranti, oid sõnud saalatus, eses on olid üpakuski nohtuht kusada, ja sen tevasi põgenenud usure ja formieest, ja siis on toil äär etul tore, et et noli väga vajmustud, et minu poeglepukustegi ülikoolis, ka sellest vanausolist teema on maa ülikudil oppude. Onko tulemüsi saastas ja koks tohat, kui oli esimen võtikvera, ramattuküla esimine päär? Ja, kui tasse selle nii uudsit missin, tõingustas tegeema, kui tasse mõttesul üldsed ekkis, jõlikksed vajavli. Esiteks tegelikult se pärisesi, minu ürituselikülaja keskon, se oli siis se 19. ja siis se vana oli mill on juure formiid, siis se metskon liikvi teeriti. Kõikiniimesed oli, nagu kohkunud, vui tartunud, vui metskanalju oleks väga hästi, et sell oli toil metsavahid ja metsnikud ja ja keeg mu isaa, aikka siis ei vaga venis on jääma, siis 19. ja seda akkatiilikvi teerima, siis se oli ekkabärissa, se oli kapitalis, tuli suure jõkrusega nii, et ykskort ja ma pidiniseki, minämaa selleksi siõgäval tara tartu, sinna nende ülemuste jõurte ja ütle sinne, et ma ei kõik lintistanud. Ja tei saa minu ei saas teha kurjateki, et et ta põks müüma te ja supradel odavalt mets. Ja siis se mõjuusak, ja siis saa tehti rõttu penseönile. Ja nii et see tohutu, nagu selle kurbuse tunne, et nii tore kohtia ja nytsed, siis liikvi teerittakse ja me mõttisem, mida asemelä, aikka mina olin juba siis kaa üppisinkesin üllisel elsink ja üllikoolis ja kaisin, et asi takasin ja toorlal oitsitti, soomlase, et oidsisikar ootse, et ka üle piiri ikasud koosteprojekte siis saadju ikasud kustraha ja kõikiniedasi. Ja mei ja mõju oki ja otsaseltis onutaka, ja siis oli süsmaramattöküla, kusmasis kaisins oli soomess. Ja siis nii meelidismulle ja siis net süsmainiemes, et ma kutsu sinna võtikveraja, ja siis oli tolollvel, torma valiti ja siis me tehime kõusoleko ja siis mõütlesin võipolla. No seda maaja meetse kona maaja ta, et me üki vannna, mis saime se taanakub, viidordata et me teegsime siis hakkas tekem ja võtikveraja saamattöküla. Siis oli nagu kudas mõtle net mulle oli et mõi tõki, kuna mulle on selline taust, siis me teadsin kudas on eesti vapari ja jalka, kudas kõikine traamattu seltsit ja toad ja kõikniedasi netasi, et mulle on prägugimune traamattud sin kasas, aga see ei eruttanoid inimesi. Ikkagi see okuvad siyon oli mõjutanud nimaatena tütlesid, et ahaga se on meie pisi ikkene külaa ja sep olejut tegelikult, mitte midagi sinu vittavati ole. Ja siis ma olin suurunenud suur saate kuka pekka oinane, ja siis ma reekesin talle ja tema siis, kui se päävoliise külaa ja keskant, se oli siis se isimine. Tema tulisis kohale oma pikaasaka, ja siis kui külaa rafas näki, et se oli kasuuruuritus, et jõkevab valt, tuli sama muutimeid toad, ma kõikkoot siis, midagi jõut. Ja siis tudi suur saate kuka siis inimeset, ma et laud kui suur saate kule, ja siis se pia võiks tore kohto olema. Ja siis üpa järgminaasta astal kaks tohat oliiki raamat toasta. Ja patrooniks oli lennart mery, siis tuli se eesti jelulotisimine raamat. Aga kanatas oli eestab äevat, ja siis ma käisin kaseal, ja siis ma kohtu sinkin lennart meryga. Ja ma oli, kiindle siitema, ka varem ka kohtunud, aga siis ma reekisin ramatökül aideest. Ja tema kui ka eesti ja enimeine, ja sattu sii ja kulturii inimeine, ja sattu siinimantiv aimustus, et tema kohasust toettama. Et mulne siinimeeldima oli, no seis ka kirjutanud, et se vaimnaku, et se selline akkas kohe tööle. Esista kirjutas külarahvale, väga toreada kirjaa. Prezident siis lennart mery, ki se oli siis ka Ram eesti ramata aastopatroon, saat, eseme külarahvale läkkittuse. Et eestis ringikäjese olen ikka jelle kokeenud eesti rahva võimsa tahet, omakohda selles suures mailmas jäetvustata, ning enda tuleb ikkule, kintlata alusmüüri rajata. Se paintomattu tahe armsat võtikverlased, avaltopka selges ka vatsuses, panna alus, raamatt külatele. See tukäivus ongi teie ja loodetta vasti paaljute teiste sarnaste, et tevõt miste kogusuma. Nii et lennart mery lootis, et teki bruhkem selliseid külasi. Tänaa juba on, et se on kõtagi lenduläinud et toukorde jollnud. Selles mõttest toukorde oli taarultust, oli esimida ültse taasi isunud. Kiri on. ja tuusvesti. Me nimetä se tämä ramattu beox, - me niin nimet, että se ramattu laataksa, - se oli kakimallöin se lisät saa longit, veslussa, - longit erinevat teemaat, kapaohuissa on longit, - oli pohjeliselt, esistahdasingana, - kun vistuu ykkirjaan, niin kuin se on vähän, - kesselle lajalla oli, että nyt on kautta ylkon tulemassa on - siellä käinut. Siis hakkas se loomin, - että se ei maailupea lytlämää, että kulkeeseen - maailmalla turimeihin, että se on rahvaalkat, - se on kotaaniko, rohujuret asantiltausep. Niin ihmiset tulit kaas, - me munchki tekemikässä, kun se ei tarjottu kousolekkuja, - kun olit ja kun tullista yksi teistää, - ja mä olin ikasokuseiden rapiaitöppinut suhtle, - missä tarjottu se, että pitkishimäkin kohe ja kasuttu se. -Setähän opeat esit kyllä raffa, ja. -Ja. Sestä alku se oli kai usaltamattust. Se oli se oli se niin, - he riäaikeat, - tinimme se, että alku se, - mutta sitten, että jokin minkä se kyllä seltsitekeä, - mä etkin mä toon soomluset, - siinä, etkin mä tostaavat äraammaite, - meiä maiaavoi mitäänkin, - meiä mä kyikestilmaa, ja se avattavu se oli olemassa, - että mei uskonut, - näkuu sellaissee armas tuossa, - vaikaa missä jooni, - et sellainen imäil oli vaa koustö, - ja yneks oli kaatorma valjut, ja ne tiniimeiset, - mä iäa kyiktuli minuka kaassa, - että eikä se ikäis usein tässi on, - kun sakkat tekemaan, - ja alvaa kaikkakin kaksi kentää sitä luoiksi - traditse on, ja nohkaiknettopatroniit ja teemaat, - ja siis sellä kaksi se meikka luutust. Se luutust, kaat se oli kaat luutust, - teema oli me alattiseltseis. Sellais ramattukyllä, n entä siis se oli augustikuus, - siis yhä päivääl, - siis meljonnutka rohkem, selleks resursse, - että kulkaa vistoa, että se me ei tyks korte, - että voi olla se oli kaat harjoimattu, - että se ei ole näkuu riikipuolt määrätut, - että se tulle kyskiltkylast. -Ka kiri jältä voinut yhtä selistpäävän? -Kaiknetpäävää toli, - näkuu oma muutima, - voin siis se oltaa yksi missä oli, - kuten se meikka se meette vai mistä me, - mulla oli se ite ei, mulla oli et eiskuu, - joka soomesta, joka teististramatta kyllä etest Europas, - mulla oli ennen teka kohtanut, - ramatta kyllä ettei idealkas yltsä uelsist, - ja ritsat puhvoli se esiminekesist, - olisi sehän loissia tekiselle korta ja nyt selle toimivat, - väkään suuret kirjantus-oestivainit. Ja se oli, että ärattatassa kodukohdaa elluvoi, - oitaiset eluus, - että siis meil alkasisi nimaati, - että kyllä rafas teki toittu, - etköikki, keskustulit, - että me selloinit muuten puhetit kaaka, - kirjaanikkuja ja esiinä ja kirjasta, - etköistulit, siis kohja tulitsin, - että se ei kohti, - ja kyllä rafa kybsetisi, - ja leunaa el suppi, - se oli siis nendele keikille siis tasutta, - ja kyllä ei siis teistöä kaako, - agaselkaisikkagi, tohuttu rafas läpi onbes, - olen esilmas kaaka, - agan on, voi olla 400 oli kykäruhkemaan, - agan eikkä se estivainlijo. Ja siis, natakka, siis tuleema, - näkkä olin, siis ennenkaan, - olin meitä, joka yhden tos mihin, - tiehetat koustöitä, keskustuleen, missä on teemaa. Niet, että se kektimpas käymään, - esiminepatroon oli, nytlemin niin, - että kun ramat toasta patroon oli Leonard Meri, - siis mei ja ramat kyllä patroon oli esimine, - aastat kaksi tohat oli reinweidemman. Mä uin tarastut lukea takia sen, - 10-20-joksel, kikka noinut. Ja siis oli me yhden vahelpealsel, - metskonnaa esvanaa aidäes, - vissailparkis. Ja siis me jo alatti, - kaksi kohallikkuteätri, etten dus. Ja siis, aikka, esineat tuleema. Ja siis, mitokin, saa peat loomassa, - että meelle olin, saa peat loomassa, - mun laitas, kikkaa se, - että me olen teatri, - se tehtänyt, pysin kläsiikkälis, - lauluvana tuke kori-yhtimistkaa, - että ne kut tiri kehitä se, meelle olin, - että olin, että tuli niitä. Ja, ja tuntsin. Ikaan se, kun näilli ja saa, - että ykskort oli niin, - että terve sirvi toimittustu oli, - että tulitipo yhtyl. Ja siis, - pidi töibimme sen, - gylamaias ja saunaasa, - oli ikka sell yläval, - gylamaiasauna, - sui entisemetskonamaiasauna, - selliset magamiskohad. Ja siis, olin, - keikkä meil. Ja siis, me seimee, - ja siis, - mihkelmoittiille se, - väkaa, väka meilti, - siis tautsuista jaluttamamina, - näkä oli pime. Ja siis, taas, - ja siis, me jääkin, - kun itsein infosistuli, - että, koska se ei keivistä, - meileet, - että, sijaat oli yksi kirjaan ikket, - ja taan, - ja se ei ole kyl, - ake, täiesti, koitte pimeä oli. Ja siis, me läksiin, me keikteitä oitseema. Ja niin, että, - että, se lisäkuu rymu oli, - paljon rymu oli, - ja, eikkakko alaatte oli, - näkku minkii ylattu se, - vaavuinsistua näyttet, - että, kaksi tuhat siitä, - milloin liikka jo eesti veneprobleem, - aika luuletta ja igarkot juhil, ilmuss, - eesti keeles luule koko teises keeles. Ja, tuli oma lapsi, - ja vaikse lapsi, - ja sinne nyt se lapsi, - opimaminkit matte maattikkat, - me ysikö, - ja niin, että suuru. Ja, käsite tuli, - siis, taräkkisiin, - niin sydäämlikkolko olulina on eesti, - ja, se sitä kirjoittasi on muidon venekeeles. Lukes, niin luulettu sisälti, - väikke lapsi, - sillä esi. Ja toisti, - maaravälköikmikön, - vanaa-aimat oli, - tei esiin näkkuu, - vuoluttut. Vissis näiteksi, - ja me kutsu sin, - maitti juu, - ja siis, kaksi tuhat, - ja, olikia äärmisen aassa, - kaksi tuksu oli, - ja, viti kverä ramattu, - ylappatron, - natu riikkyskin lähätal, - esiinemmas, - ja, - mä leit sin, - tänä omikulvel, - yhden, - ja, - ja, - ja, - ja, - ja, - ja, - ja, - ja, - ja, - ja, - ja, - ja, - se aluittaja, koska sissä se atmosfera on iluoksia. Se ne vaapikakin armastus, koha vastu ja gerjantus- ja - eluvastu. -Kui paljon tysistäisten - teimatesta ja erääkkitä ajaalou-teimatesta. Sina isä olet jo kokepeltt tuntut kuivat ajaalou-valuus, - että lehe kylkete kaasteja. -Mä sain tekeli, kuulottee. Sihmoulut kohdetontalku Sihmoulut ovat - yhtenki ramatut, että olin kirjuttanut - atikleitakaan, mitä ramatut. Siis kaksi tuoha, kun kuustui, tarjutut, mä lesstuseet. Se oli valusluku. -Akaan. Kun tässä on seisee, - kun tässä on luku kaavu, - kun tässä on - kun tässä on erilta, että vennäko - emastia yltsäköikäisiä, kun tässä on lasten koti, - kun tässä väikkeventtsuri, kettävä, näin uidonhollikin. Sitten, että me ei ole mitään väätstuli, - mutta apiikaa, - mutta me ei ole mitään väätstuli. Se oli kähemmasta ja sistä varin terveellisintetään - kiekyset väätst on takaisin. Se oli uskomattu vanhaajakne tunnetuli. Se oli niitä oreet, - kokeit esinäjääntä meilöössäks. Ja siis väätstit ja ikaa, ja siis nagasitteilgis. Ja siis mei maakaisimme katrikuusariaan lakkaas. Ja ylävi juttua jutustaminen. Se voi valuset tai se, että straekkita. Ja se oli katerapia, että ahamme vahimme selle straekkita. Me vahimme senastata, - aika kelekasareekit ja kudassareekit. Mutta siinä tosiaat läpi, että minua emaa oikeukset - Wilmoilijuba on nyt tarjutut mälesstuset. Nyt oli samaan imellinen ramatta. Tekeliikult oli niin, että lepuuks kikkaisit moi emä oikeusten ramattut. Kysiivät niitä kirjastossa, että se uuden vakki. Eman saaks kaa, siis antautogramme ja jakaa. Niin, että valuset asiat ja siis se kaksi tuoha, - yhäksää, ui kaksi tuot 10, että uli esti keeles minua ja soffioksainen - ja ramattiketakaan hirrum. Ja soffi pitikä tulee maakaisista, - ei tulnot, sinne agamissis juttu, - niin, että mininkin vene-saatkoon auttaa, se itti sinne, - se oli kiorgilinkyliässä. Ja mä näkiin eemalttamme, mä otasin väkauvittavu. Ja siis yksi meiskäisseellinen ihmisten vahel. Ja siis lihtsenttä, kun laimaisimme, - ja siis näitä kirjoittasit mininkin kymmelähteä - vallalle kirjaa, kun näyt siis valetta siitä valtaintissa kappossa. Mä arvonvainvupuilla, ja kyllä rahvassa - ja seda kes märkaise imest, selline eva meelti asio oli ka. Või selline, kutus meid siis uune maidslik, siis se tungi, mine meie toredus se ramattu päeva. Testi aru saamattu, vii sees märkildekele ka. Ja, ja siis kumul ilmus 2-2 teist, soomel on höeet, vaatatest iste valu, siis oli presidente, toomas ei te kilves oli sepatroon. Sest ima tuli karamatt omaal häel. Ja siis me kulutesime, et istis võiks saata roheline vavariik. Nät märkisime kurvatest, et see on alatti nied, kui sa puhaastat minävi kõeraa. Kudas see, et kudas see, sõnastat, kui valju sapanet, kui sa armastatama, inimese eluusissa panet, sinne kui valju armastust ja lohutust, ja tõstat, et inimese väertust. Nät, et sõ oli kaaväega tore, nied kunaasin budutas, kas omaal höeet, nais kodu kaitset, nied kaidne nais kodu kaitset oli kõikohal vormitselja. Ja sõ oli kõtagi niisogunem, tõisti estitore. Ma ben ühtama identiteetis ei suuhu. Oli mulle väärast nais kodu kaitset, kes suuri aialuku, nüüd leside, et kui sinu raamat tuli, et me tegin Vilmi kakaks tõhtõhäksa, soomele höeet, siis soome ja eesti nais te koostööstä, enne sõta, et kui me reegime valtoškandi, et viks tehaanaku sin piirriikide vahel koostööis. Naiset, enne teist maalmasudan, alkuld soomlasti eskul, siis eslaste, nad löit, terve sellise koostööö, olikkin et löimusid, aga mitte reelvadega vaiid, liit koole, teki digast koostöööd, et nagu sõda arauid, ja se see se tauil jõhus, et helle selle, tekin selle raamat. Kui tais me ütle, et sa saa traekkita minne vikust, ja siis mulle ütle se aialoa olene, et tõe pärast see, et raamat tõt ja Vilmi oli just jõkema maalt, oli väga baillju inimesi naisi, et kes ütle, oli mena kodutüttrit, oli mena iskodukait, et sa aga mõido enne seta oli, et ka perissuur hirminimestel. Irma aravat, mide? Se oli yks raamat tuküla, ees märk. Kudus va, et tekkisi, kud arannes koossele, raamat tuküla. Se tuli, et minu deemaat mõidugi kaa, aka ineise värtustamine, et näitiks meie külaski oli, jo, niit sellist vanemad inimesi, kest oli et väl ees jaeksed, näitiks sell oli kaks, yks taluberenainen ja siis yks ka, ennidine metsavad ka, siis metsavahid üttar, kõm oli vaeksed, tema olimo binkinaa per, siis kõma kesin el külas, siis isa teki sell metsavad võidulu tööd, siis tuli paperijab lijats taskus, ja siis tõs oomult oli vaimbi äne mõb, enki rütama lude, etuse. Ja ne et oli, et näkud ei see ja kokemuset, nüüd on lahkunud kailioberna teki ka kodusis, kui midekin me raamat tuküla oma muuise, mei vanat ja raamat tuküe mõi, mei kõik keisit sell külas ka. Ja siis minu isa ja eema samat, isa reekise palamuse, ja haluse palamuse lähealt kustal, liberid siis nende taluuse oli kaisor kestergos, puhpilil kester ja nabur talus, siis ramattu selltus, kus kõske loet ja arutate. Et no se ei see ja, et vana vaneemad oli, mulle tekelikult kaa väga suuretoetelt. Et se oli ikkakin, kui sell on vapaatuse, uesti kockusilmiminne selle mälu ja et me deemeena, kukastal leinaatöödet, et me biame osatkama ka leinaata. Et siis et valusat teema, et mei tekele neid aissi on jatkan, oma 23.3. onud raamattus kirjan tus klinik, kus on ka lein ja armastus. Ja sellise teema, mis kerkisit ensiile. Kusinimeset võitsit näe teema, et kerkelt vastu. Ja, nab võitsit vastu, sellest, mõe tegen kaigasid nippe, et näitis mõkäisiin elsinkis, esa saarine, virussofia loenkutes, kes alust salatin imati, vista alustub sijani, näitus haaltu ülik olis, et siis ta, et seuse meneet ka ikk vüsti, ja vaatame oma nabreit ja ütleme, midagi heaat, üvi ja koellista meeksteiste, et me olen se tanipi, ise kaanud koko ei kasutanud siinne sellet, et inimest, et saks lähätaseks, et läheks ei pinkäärainimest ja vahelt. Toa, 12.3. johan viidinkulte, luule koku, tananja palun, ja see tananja palun, ja siis meik arjut esimet, ütleme, tänanja palun, ja ütleme neid häit senoõkste isele, ja toetta me, ei vui tunnustame. Osa olen äke, tõstame seda inimese panust, et me jätnud kuskil, enme viime etsin ennastahabala, nii lakakõik interiut, misme koraldesin, mye ensin, meikagi rääkisin, nentes meekül ainimes test, ja esine ja test, ja senumist, nii ettee, sa lootsela atmosveri. Mulle ei ole ennaku valusetest, esetest räkkimise problemi onud, nii on tjatud inimese etkelega võiptulle seprobleem. Kes ei oskakesitleta, või gelellan endelmingi, taak, mitata ei oskakesitleta et maidea. Kui oli ajalo teema, käsitte ajalo valusaitetki, probleeme ja mureesit siis oli lootus, ja ruhelineesti, oli vataulu oli selkohaal misuguse teema sit pelkäsit? Kõik, armastus, huolimine, mulle on kereantus kliinikus ka, et toisti, et 2. 19. olikiviemane ramattökülä, vestival esisturikorona, ja siin on kristiinäihin, siis ilmar taskaa ja leilotungaal, kes on tekele noot jussele lapse valuuka, suja lapse valu teema tega, et mune tasiat leena käosa ar keneltust järlene. Sismanakud asi neid oli vajanakövelis onastata, et siis ma tekin selle teema, et sellel ajalio ei ole neid kirjantus vestivale, eikas selliseid kockusaamise kohti. Ema tahan võtikvera kohta, kõsed ajal, et kui mulle on ühtiniemest, käräkki nuten netkes maalelasit, sofoo sites, võikol hoosites, või hilletti kool sin, piri saunis läenemaal. Sist selvi solla teissuguna atmosvär, et inimest vaikki site, iräekinud minäivikustega, lisat kuna mina kasusimetskonas, siis semmeliollnutselist, poliitilist kontroilli, et metsamehet ja kõikolid, sellui valju, no takan kärgivasanaroun, ka näko esti ja eksiti inimesi, kes so oli kuski laakrisollnutui, esen tistusid vahelseal, parast koosole, kutu mõisa parkisi arutasid näitasi, et see, mitama jakaasin, et rasket teemaad ja mäelu teemaad, et kas vii koha mäelu teemaad, või võteme politi, et teemaad kaoli, meil oli näiteks eikorko püüttin, kirjutas oma doktoritöö, venellaset istisujavesendesuda, ja siis, makutu siniikor ei, ja teetajasinema ja siis tärekis sellest, se pakku sinimest ole väga hubi. siis, marko mihkels on kirjutas ramattu ka, kuna tali postiimehees, jukau aega korespantentmas, siis kirjutas ka oma ramattu, sivma kutu sini teetajasinema. õedleme niimalt, et kõikiniime, istusid ja kuule, siis, mitteudu tundi, et uvi oli esti suur. Ja kirjasta, et kõiknet kirjasta, et kest tuliit oma ramattu, teeg oma teema, tega, me kõige paremini, me võtikveres. Et siis, se kirjastust ja se ramattu, et valik seikasotust, näitemasi, mütukis on välu teema oli, ikka pare suure, et ilmar taska oli, näiteksel oma põpeta, tohada 146. Aga siis, mütuki keele ilu teema ja kutasme, mõtleme, kutasme ennast läbi lule, vähtustam, se on juka, et mina, ka ole ka 60, et olen kasunud, et viivil juikko nöelnud, et nüüd, kord kehtessasenastega minu jaoks ja olen tallega olo, oli ikkagi, ja noemitama vaneematel kuulsin alkuses, ikkagi kõiknet eesti lule, et viivil juikise ja juhan viiting ja janka blinski ja pauleerikrumu ja ja kessoma lule, ka tuliitet, sõ oli näku, vähemal minu perees, minu külasne, et kelega me läbi, kõikä isime nende vaneematel, oli seikagi, näku selline vapaatuse takasid tuleeg ühtuid eestpiti. Et mõdukia eestlastel onnesti tukäevlõotus lule ja se lõotus lule, läkskorded, et se oli alati, valdur mikkitagi oli ramatökylaa ykspatrooniteest. Ake siis, oli meil see, et meil oli juka laste lukemis pesad, ja sellen lukemis pesa üldse üle rikiliselt, töhe projekti alustaja oli meegülast pärid ka maili liine, kess on rääkud eri beragookia esin talinas tekudsevi ja kooliitab, ja on oorema polveiniime. Et emasissa on kaselt võiti kõiresti ma vaneematelavatse ja tauma emaaka, oli se, sitte laste ramatö pesad, et olis seks kõsikagi puude, alliselt oli vaivat, sa laid paidjaitaselt, sa laid ramatud, ja kirja niikud käisi traekkimes ja lukemaset, ja se aardas lapset ka kaas. Pilitelt on näha, et tõintsi dinast rakam minuselt? - Vägam minuselt ja ja maira onast rääkise oli viimane ramatökülast, kaselt üheksateist, taleksist teisel pro teet, keissell talus ja korraks oli asja, ja tulisise väike poisistus, sell treppil ja ta huival oli siis 7-8, ja luke ja suur metsamentate rahamat oli ei, mitte lastenama. Se oli nii tore ja siis poissöle. Mana ei sa oistis sellemulle. Ja heid mulle on ainol kohe tuleb väga väga soojatun, et kuimas et aa kui ikkemeenud. Ja ma mitte ei nii samaa senate, et nagu mütle siin, et kirjan tussi kiliinnik ja mulle lasten rahamat. Katio Roa et niikki, syni et kudagi, kui ma nams tää tuli se koroona. Ja siis ei meil ole lisalt ei onnud ka ename eest vedajat. Parast koroonat, siis minu vaneemat ka ei onnud ename nii terve. Et ku ma maal oli siis rohkem oli keskenudan endele. Ja siis oli oma lapsi laps, kelle käme tegele siin ja oma looming. Et võib olasis praegu, nagu tõisti kõik, nagu kõib puhkavat, me saime kiklebi miljole ja tyliisit külas. Ja siis omaal polte, et se väris soikkojieks, ma kirjut sinne traamat. Et innustata lapsi luke, et katio Roa et niikki, innustata vaneemait ja lapsi ja vana vaneemait koos lukeemait ja arutama, ja mõtesama, mie imellise rohellise ajalopeale. Ja siis on änest on oteesti. - Katri on Roa et niikki, et seatad tuleb ne tattukene kuule, et selle ette, et mis sin rohellist on, ja mis sin ajaluku on? - Ajaluku on. No se luku alka tegelikon, alka siis selle, et se on siis küskil, kuui ja kõüne, et se on estilusraama linamaatla, on kui ens niik, siis ja rohelline, ja rohelline. Toi töyttöprigiar hivist on ajaloolane. Ja siis se oli tore et ma alastasin teata. Meest said lausa hõimluse. Mis minkanaku panimuretse, mõsetad kaadrioru aini, kõsinte, et ka ikse glima aräeus ja kõtass on mõju, mõju suomees, mõtad, esitulid neidikasud irmultamisid ideologi, et ma nägin sin, aqab se sama toivoma. Ja mõtse, mõb ja räkkima, mõtkui metskonda ei ole, ja mõb ja räkkima, kõtas luotus. Ja et kõtass on meie ajalool, ja verja ringes võb ja teatustamat, ja se luotus armastus ja luotus oid. Ja siis ajad eema kautu, miss on ka kuulub aini tiigi, klasiklis arituse jõordä ajat, kui rikiloomise sympon, miss oli ka prisidin petsile. Üks ei skuju 30. kui takas kriisila hendavahriikis valitsevat, miss oli dollud majantus kriisika koos. Ja ramattus siis alka nimate, et onnüks väikke käpi, sõne mina mõtuki, siis kõibalt ja kuuleb, kõtas vaneemalt rääkivad, et et on petsia ja liille, et ja nii et on petsia ajastveelja, lapsi saarun, miss nii, et kõikasiat on petsia ajast ja mõtlepetsamist leiva pets. Ja siis pikkamöötää, akka võtse luu arene maajas, ja siis on üks vana onu johannes, paris vana onu, ja minkaisipalju mõjutanud, et johannes paju, oli siis ka koduhuria, pala musell pärit, ja vapa oli onut valla vaneem ja selks kõrda tegelene. Nii et tänut alle, miss on mulle väga väga suureeskoju, syntis Vilmkevate, arva kruusementon kirjoht tänud, et johannes paju kirjohtas meile, tartu paju kirjohtas meile, mit on aastat, et on vääm Vilm teha ja lõpuksakasime tekeema, ja siis tää olisel nõunikka, riitte ja kõiket, kui tessis, jaukskar luts oli nema, hea asupä, oli minu vanaa, vanaa asupäär ka, siis oli kordnikt, ei hüe tartus. Martinson. Ja siis se vana onu, kelle tänu ja jalle ska, pala muse kollimuus ja kirjohtas jalla aastait, ja tuot ykses 7-7, kahegu ne 4-an talvebraari, tulikiinvo, et seda kollima ja lambud tärg näehtöm, et siis vana onu on mulle esku juksiga saisas, ja siis rama tus ka, kui täs oil ta helu, ja siis se väikke käpi, arutab ja mütlep, ja siis pikkame öetä vanematte juttukautusab aru, et on võiras võimnatukakasista elapsimedskonna, ja tahab ka taimaajas tööllkääjaja, ja kui täs neid liille, ja kõik mõjuvat, millisid juttu aemis, et talon vanemattega, ja siis sinonjõks pelkiri maaka taimaajas, ja siis ta lõpoksab teata, et vana onu tuleb kord, ja talon kasas rama, kui täs mesille siitata, ja sen siis töelkitud ja siis laps küsiped, kessä päedsan ja vana on oõtlab kateorua etnik, ja nimaudi, et et aga kutsut, siis ta oli suur, ajasopäär saanut läsiklise arītuse, kus toist ja aristotelis ja plata, on mis mulle on siin, ka levusat lastest ilis, oli järus soo, tema roheline mõttemailme ajallukunet, oli tema lemmikud, et siis hakkab se lugu sit ariknema, ja siis tulise projekt kodugauniks, siis kolme kümnen, ja nouse sellell lapselle, kõikse avanevia, siis saab teata, et talinal potaanik aeg toiliprisitent petsi kodu alkuses, ja siis vana onuvun väl märkmikus, ikas kuset vaktit kolme kümnen, täsid kui tasse, se on siis teine osa, nago, mitas siis luutuse heaaks ja luutuse kaidseks tehti, ja siis kolmasosa on ja teiset kad jõaroa, et niikud, ja se alkab siis lennat märist. Sen nagu vanematega kousluke, mis et lõmme väiksemat lapsed, ja arutamise et jäämelta, et kui sa läht potaanik aeg, et siis tegelikud sellale pani aluse, et prisin pets suures luotus armastuses, et se mõtte oli kaat, mis sa me ühisosa, me tylidse me niipailju, aga meil on nereiliset ajat, me oleme tennu nendele aetatele, oko bet sioni jule elanud, aida nud oma lähetasi, teinud sell koustõõt talku, ja ikas toreta ei tessi, i teemas ain degelikulte, vii julkuse, mõtasi nambu kirjutata, on ühkus vilossa, on horvab oil kona henkalmoa, kes on kirjutaneud vikkergaades, terve saarya, kaksud kaks kõn tüks kadrioaroa etnik, kustan lukäenud läpi kõiknet petsi, kui ta sa se rikküle sehittas, ja peab tead, kogu nii suuremaks mõtleaks, mitan jolevel avastatud, et kui ta sa luua rikki, mis on se ühisosa. Nii et siin mal oonsele ühisosa, ja malen nii on, elikkete valjut kooli, tõnvud, nõtselle oma üppikuks juba, neljantas glasis vui vien, tasak ka vihiskone üppetus, prantse lütse me oli esimine, nüüd malen ja rijarhüivikad, kostõteinud meil oli just, eest isese isus päeva seline, koli vahaja, üppiduba, kus mõsis kos kui ensnikuga, innustasimu lapsi rikki laoma, malu kesin ja lete, mõite kõigile lastelle meildipet kõu ette luke, nüüd malen ja lete luke, se on nüüd sii se minu kokku võttä, kui hüin võitikver et sinimud ei otse mainikega. Sellest raamatud külasele stroheilise, sellest, et see on meerik ja arvastame se ta ja oleme uhket, mitte ei vaatate, oh ja see on kuskil parem, et näku hend kalmu, ketamme sin ka tänaan, kes on estes si rahfusohaliniõõu pinnud, siin ja tööttäneud see ja eljaneustavis, susteemis presidenti, tõttes ka, et ees nii uvittavet, sõn näku avastamat, me ole mikka näku sellises, minkis manaamises, et opetsan syüdivu, se on syüdi, aga rikil oomine on ka see, et susteemid toetta vatsel, et tavallise liikimise, meie kõikid elu, mitte niimad, et see on kuskil, sell ülevall näku, so foositakon hoositajal, et ülemus oli kuskil kõrgeil ja tavallise, inimest oli kuskil albo. Nät see on see. Kas võttikveres see sellel päevalkujelise, rahmatus urun rahmatus, ja päevõk seeiskurralte ka minkaitõpidupasid. See see on nut sellek saa, ka ütleme, ja see on kõil minkid lastele, minkisud võikid võislus, et kui president tulik 22. et siis kekjoonis, siis presidenti, siis me pani meid näittuset välja, aga me tegin meie enda külal lastele, näite, ja siis me tegin taisgaseneud, telle kaa kaal, takas selline kui väljaspool, keli tegin loovakirjut, mise kolidus ja niimad. Et se sama on kadeoru ainikus, on se sama vaim, ja me võin ette luke, et aga kirjantus kreenikust kaavui polla. Et see, mise meid on prakub poutus, et ikka rähkime sell välisma, on nii meil on kõikni alvast ja kui me rähkime isendast, enn ta inimestest kui on poliittilne võimka, sa ei saa suitt ta inimestest üle, ikka inimena isiksus, milli ole suuri maa varasi, millegasin manipuleerida, nagu naperriikteevet, ja mehölömeni lähätaset, hyimlaset tunnemyksteist, et mei prugi alati, kõigees olla, sama meilt aga tarkusankaset, et siis sa ei sõiti, vaite, oma arvamusega tehaksega tööed, et võipolo sa saate ei sell, minkise sellise vaate nurga, mille biale sa ei ole tunnud, et see oli ka ramatükylama, et et on erinevat vaate nurga, aga, meisaga nii vaate, mõttä erinevat, liestalt mõttegäikus synniptote, vii juuame töelä, lähemale, me siis loennatukene, sellest kirjantus kliinik, mita tähentapolla inimenä. Lukeesin teost kuuluus, ja mõttlesin, et minu lapsi võluek kotu, oli surte, pea, ku kahesaja aastast te mõisa, pärnate, vahtrat te, tamme te, kuuske täne, - Maa takaa oli sirelliteessä ja jaas miinitessä niin kipuvitse - - pysästessä peidät tut lehtelah. Väikkeseen ymmarkkuse laua ja - - pinkkitekaan. Lekendrääkki se lehtelah on vanakaksata astat ja se kohtamueltut - lukemiseksi ja muittiskelemiseksi, rahuneemiseksi ja unistamiseksi. Mitä makatekin? - Iliäm. Tuhantö 19-19 lasta, kuten vanaa kahdessa ja astanne metskon liikvi - - deirittiä lopettetti, kaluutus ojoo ja metsä kasvattu salanetöön. Löinmaa koos kyllä - rahvaka, vettikö vererahamattukyllä festiivali, että suhe luutus - lukemise, muittiskelemise ja unistamisteka säiliks. Et se kokeemussa - - jakattut teisteka. Niin lihtne on protesteritä milläkin vastu. Agani - raske on protesteritä milläkin bold, taimete, puute, jokete, mälästuste bold. Rahmatukyllä festiival oli kykesellä bold. Se oli esimerkiksi kirjantus festiivali. Eistis perastiseseisumise taastamistu, ja kestis - - 228.19. Eiskujo oli me saanut oma vanhemmattä lapsipöille - - meinuttuisesti lukuutest enneisti, joku perimistramattuna - - talattu röymust, nende lapsepöylves, kirjantus, astast, luule, - - tupatest. Meillä on ysnävähe teatustattu, että kuitenst - - kuitenst on yhäksessään ja neljäkyynä taastal perastiisti, joku perimist - - akati-ramattu, ja hävittämään. Allaisi kirjanikkevilmiitekiä, - - niin kiseeseisvää rikiprisitein, Leonard Meri ytles - - on yhäksessään yhäksäkin esimiselläaastal. Kockku hävittä, - - että naukuu te voimu alkaa astattel, kolkennemmin on yhäksessään - - tramattut terve, mä lupakas. Se onnaku, se vaiin mitä - - mitä mä tahannut sin jakaa teet. - - Nyt astalli kaksi kahdus 26 meille. Headreat, prima vistaa, - - kadrioruu kirjan tuossa näitä, hiumaan kirjan tuossa festiiväylkä. Sikkagi oleksäkki ruumi, velkaa eluarattata vittikverä. - Mä ytlene nii, että vittikverästä on syntinut paljon ideit. Sältäkös näkyä taasimina ja mä se iste marvon, että - - no henää on muassa sellellä ajalle, onnut kirjanikke, käsät läpi - - ja se oli tuli neidäidä ja kikket, lisätä - - braaiku on vaihea estetä ajat, että mä tegelinen on valoumin kuka, - - että vahvella on mua ja maa isa lahkoinut ja se muuta, - - että nii me se tiks javatko vanhemmat aikeistuait ja - - ja siis se viipa, tietysti moiden ergiat ja siis näkyy nyt sinne - - pöhän tuota, se yleianut aik, oma peräle ja oma lomin kule. Aikaan marvon nimaud, että aikanna varuttuista vaa ja aikaan - - ja se se emme on sellä multa vantut. Ja viivu tehdä, mitäkin muut, mitäkin teist muut, - - ja me olen minkä aruttanut, että viksut tehdä yltsenä kuin - - ajantustemalisevesti, eli kun se on näkökulmalla, että - - minun esiä, että se rammattu, että rammattu aasta, - - kolme kuitenkin kuuntala aasta, kun santoks se - - väkaisuureen verras nöi, että se rammattu nähdä olet, että - - kuitenstään itse koraalta ja eri teematikautuu, että - - eikä ainut ilukirjantuspolekirjantus, että - - että ytlemä ajet ja siis luule ja siinä oleksessa teemat, - - aika marvon, että innimessä on praikuu vaa ja hinketoimatta. Ja vaikalla on vaa reikin entä, siis noin entä on vaa jaa. Aikana, nimaudet yliset, näkukut ylää on sopraellikko vaattamikulja - - että innimessä se oli osaan lahkonut ja siis osa - - siergupallis. Aika siitä, että mä saan selle strakkita ja - - se, että se vaiman, se vaiman kahdessa rammattuskegerohkemaan on - - kiivessä kirjantusklinik, mitä tähän tavallaan inimänä ja - - kategoruaan etikä. Et iljoittiin mulle keikinimänä, - - vittisyshän tuosta ja tekellä tahettiin minne esinema ja - - siis inimänä ytlees että vaatlikuudet ja et - - että sellais rammattus kirjantusklinikko on yksi - - meka olivat olennaa viätykkä arvastusestja leinastet. Mulla lähdetään se, jos suri ja tai osanut leinä - - käsitletä ja siis loppuksi se tekin nipalliut - - tötettuli sinne psyhous. Aika siinä se rammattaitas ja se - - viätykkäitas. Ja siis mä tuntisin, että se - - mitte ja vaim ja selle vetaasi ja vittikvere on siinä olemas. Ja mulla on hea meillet, me olennä praeguusamisin saattessellä - - strakkita, että siis se pysi mäluis. Kynnelees vittikvereen rammattukylaa - - viakoraltaja kirjanikinpipaju, - - minä olen saatte toimettaja pirät kriivan. Elisero saalia Aun oli 19. sajantiluppu yks viljakka - - maiteistin aiisluletteja. Sakeli voirellitetään - - kuitenlaista, kuitenkin isamaaliseen ja luotuslyyrikka. Elisero saalia Auna on imellistä ahintaa, - - enitti vittikvere rammattukylaas kirjan tusuuurielä, - - kesson tuossa on tos nota ja aloista esille - - unustussa, vaikonut näiskirjanikut, - - ja on ollut merkkimisvääneestimälu - - muottesta ja voi luotuslyyrikkat viljälväällä kirjanikkole. Me ei ole tosta me esti radio varamaa - - pika, elisää Auna unustusest teette ja kuuleme - - tämä luulet iiville pikku esittuces luule ruumi saattest - - pialkirjaka, esti neio settu malt. Alustuseksi. Siin, esti rahvas, ilmopsinuetteyks luulekin, - - missä kasvant kaukemall. Arglaulik annapkarttesinu kätte, - - missä linunnat alallut vörralraal, - - niikuita tunmistalle luoja luonut, - - ei saattustarkkujuure tätä tonut. Kuillaulutelkaa polekenaakölaa, - - linutlaulapnon takuita antuut hel. Näyt vähentä sitten maa valuvillaa, - - tahaleetusevöira pinnaa peal. Siin palutteksi neidvöttä lahkelt vastu. Tämä muitukijuu arkselt julkepastu. Suvisel homikkuul. Kyl lopuus on elu maaal, - - luotus erinnal, - - mua armsatte keskel, - - mu kotumaapinnal. Siin laultesmat elittana ajasia - - maaas, - - mua armastut kodukse, - - kulla sisäraajas. Kui homikku varamatausen sin yles, - - siis tunnikse viipi vein luotuses - - yles, - - kun kastevees läikinvat rohia lehet - - ja lillekset avavat yilmetteehett. Hörön jäöhök meilimul römuka teitäp - - ja sydant suud laululle syttitte se leitäp. Sitten kaukella on kadeetusväliskus ja vihaa, - - sin hinkäis mun ilutsep önestävi hihaa. Sest lopuus on elu maal, luotuserinnal, - - mua armastut keskel, - - mu kotumaapinnal. Siin laultesmat elittana ajasia - - maaas, - - mua armastut kodukse, - - kulta sisäraajas. Kikkatund. Maa kitsast kodurajast - - ja väiksest isaamajast - - maailma ihkäsin. Mulla paljulotus pyytäit - - muhultte lörnuhyytäit, - - marumul rändäsin. Kikkatund. Elu viha. Mulla jääntyks ainus ihaa - - makojuuta haksin. Suud isa käeländes - - päät emahylmapandes. Maa yinnis, oleksin. Laulule. Mulla ulkui linukkenne lentä - - muisaamaanle takaisi. Se al tervittamu ötee venta - - musukurahva vakasi. Viituha tervit kotupinnal. Mulla isaisaa hautatel - - ja ikaa eesti kyllä linnal - - keskallit kikmusytamel. Maa eesti maale tahaks minna. Kut oh. Se on niikaukell sitt. Hoijattus. Yinnis, kelell onneks anttut - - könti kotupinnapial. Ténimatta palkakspantut. Kule, kaukelut, hoiju hält. Eräjättä naljaltmaha helle eestiisamaat. Erävörsilt onnetaha. Valuselt ohtundasaat, võrral rajal elu vilu, kaale armutta ja karm. Isamaa on ün ja ilu isamaa on ainus arm. Settuma on ulittina mõisas syntinut elise rosaali aun elas munda aegaka venemaal. Kui liitja koitula suri enustetti elise onale esilaulikud rouni, kui tema oli selleks liktakasi hoidlik. Te kuulle sitte eljakne kuuenad rama taastasaatet ja sellega saab seesari otsa. Kõige het kuulmiseni.