#161 Liis ja Andres Reimand: Kopli Sörgist, kogukonna ehitamisest ja investeerimisest

Tere ka elitee kogu mis pääriklaset. Kettäniutud august ja aeg on hakat totsastipa suvävilju noppima. Aga kes seemet pole maha panud kevaltel ja järja pitäevalad holda, nuid seise aaki saakki. Sedasi nii kitsamas kui ka laajamas, mõttes. Ja nuid sykisel kolmteiskunis itse teember, tui mu päs võtpenk tälinna maratan. Ja aga maratan nii ka on samamo, et kui kõip ole juoksmas keinud, siis on väga raske finisiseju. Tana rääkime sellest, kui tässin nii vaad tulaamus. Kui täse hitta kogu konda, kui tässa püsi tõa järja pitää, ja kui täss kasvatata enäisetisipliini. Ja miksandet sama, et põhimatad oluliset kahra haissjades. Kui kõik värtuslikud asiadeelus, jõlkus elaks maratani läpi minää, investeerimis portfeldik kasvatamina, kogu konda luumi minää, syni vat sama, toest põhimatad tästehsi. Järja pitävus, disipliin, usaltus eha ka pikaelja vaadan. Ja sellet teema, avamiseks, mõkutsusin tanaastuujossa, kopli sörgi kausasud tätsisel, liis ja Andreis reimänte. Tere tulaamast. Ei tehed kutsus. Tere. Mõmme koha, mõtju kära täpsust, kui suursa kampoli, kesel ja kopli sörgi asud tätsisid. Se mõltmatu puint marvane, et on kikau se mõel, et mei prinsipun, et sörkon vaba, et sörkon kõigi oma. Ja ei ole kaksiniimest, ei ole kaheginiimest, kaksestiiniimest, kõikus koha käiva, et kikest tunne, et näud on sellega kogu koana osa, et onki onki sellega kogu koana luo, et ja alustalad. Aga, no, kui formaliuridilisel töölde, et siis käimad, kest kaheginiimest ja kaasimõmama vahel kohustuse tärah. Ja heidimelti mõtegud senud, sõks poollist taast, et teülusinad ka on rohkemem. Aga enne veel, kui me lahame sellega kopli sörgi, räägime nootakene et kessan liisi, andres siis vailas pol kopli sörgi. Kessma prääku olen, või kui tasma sii olen juut, ma võiks saelda, nii ma, et esti lihtsustatult mina isä olen malab, tervelu liikku volnud, et kell on siis minu elusi oksminä, aga noorena oli minu elusi oppisratsasport. Et pooroma elu olen tälisel onud, ei näkutikka tytrukkot ei unistus saada, ennad ajaks poinii selles kasväsiskää nagu võislasport. Andresamul ühtel, et tõiks kuiit, mitamma tekem hakkan, et siis minket mõutun süsteemseks ja tahan, kui sellest rohkem arusa ja. Pohjallikoks. Tahan minkit tulemust, et hea võipolla, kuiit nüelda. Tööolaselt olen mimoosit üksest taast, et myüki tööga tegelenud olen uhge, yhää noore voisi ema, liik meelame siis vaneemat, kesis sellest jügisest välismelõpime, et et meid kaakesi, et siis me selline võu kuis ja suuntõipolla hepki rohkemelle kogukontaja. Uuhselu, kog mulla tundem, levele kolmvist. Lever kolm. Mit olud olat sell ühe elu joks läräelad? Tää, lis. Ja, andresam on liisi abikas. Esa on etlikot, kui sõrmusega, et sõrkilära, et aga, vist vistipäa, ke väge olema, ennagu füisilist markkärid, et tundest piisab. Kes mollen, äestipäelütefin herinud, et läbid läbi amähted siiemahanim. Helt viimus, et kogsko on taast, et ma on formaatsa sektoristö, et noot erinima travi me firma, et erinuhat amähtikohat, sisulis, et me tänatee, me täname viimus, et viis kümmaast, et meid ehtemüdes brende, etnudas äri, etnudas se meeskontasid inimestekari äärä, aitton kaasane lento tausta, et se tamateen, et jõk ehittamine, viselin kirklua, mitagi ei on ses, ja mar on senot, kõi selgittab, et miks me sine veilehittamisega tekelmama hoviska. Oho, ja koplis jörgiga. Et se lesstam saanot tubli kogugond, ja isa kogugondan levi nutud eistikaa, et mille on extra ja meil, et on et hove veille ja veille veille. Kust, seiltse ide ja alkuses ei, et marvan, et se oli ju ba on varämseline, mõttes ove et kõitas kõtes sebrotse esveljänagi. Iki kõikin vajaatusest. Eit, inimest joa derinevat piti, eks joa eseteni, ja vii jõksumene et üksumest, kõmesin jõksumest, võsörkimest, träegime. Mina, kõsumest käima, no sest, ma ei on yksuks 7-sääast, et tavaisi vii kaheg saast, et tagi. Kaks on lapsäpal, võs ja kein on jõksumest. Käisinaga, et jad mõli niikekis elin, mõn on sii maa, et ne maat, kõsukahariu keskminet tavalin antetu sporti poiss. Eit, et. A käinna poissõ maa poiss. Linnavoiss, lassnama poiss. No sellega. Eit, mulle sebra et ja ja klesigaiset oli, et kõikil antekamate et koentise poisi. Ja mulle oli lepusarati kasas käi, ja mea tekin neid ässu seltskonne perast. Nõed me natukrõn sporti teinud, unagi tegime, ma talamate liikate jalgpalli võiskonda, ma lasnama poistega. Nied, mulle se tunne, on tutav, et kui taas aisi ja armasta, et koos tehää aisi. Lõpuviselt tundepärast. A rähelt ei joksur, et takas ei mennes. Ja keibud joksin nii sama. Tää, et nagu tõibää valõp, et pea tyhaksa, et esikus kolmkilometerit 4 kilometerit. Jõkud on tea, et mis et sellist, et kui te ole reittilist paaise ei ole, lieple peagi joks, mis ei kolmkil reittilist paaise tegälikud. Et et siis aisi minubuhul vähemat, laksasetamalan kuunud. Kadeest, et nied, sallähed yksos tulaad joksma. Sema terd ovea ommematensel samarinkjate veitskiire. Sest võk sa aräinkolamme, esissa lähelt yläärmne kortet velveitskiiremine. Sest joksma, et kui kurias halbolleiga koordat, miksi niimis et teevatsadöölt, missel aisear on salaatustegälikultan. Et taruus aate, et kui taas kui taas joks, ei liikkumist armaastama, katre keskealis inimese. Et sile verast maaaksin kaas, liisi kaan, et kui pärisi joksukluviss. Kui sa, et kui pärisi inimese, et kui strénis, et maratoniid, et kui pool maratoniid, et kui 10 kilometri joksud. Lisut saal, kui sa, et mõüdli, et et tebesus teemselt. Taas jõikikine, et kui ütleksin teist mootinat, et tann, et kui võistlusimulin. Ja kui sa, hailikon pettit, et enne joks, mis teegim, koil üfigeisime mängim, sama mootimil alustasin, kooskeisime kriin kaartiteegemes. Pidin ära läppetamese hetkus talisat võitisküüsteemselt, et treeneri ja ena mõon on lepusminojaks meiga kordsainese tappa. Esis pid sportiva hetem. Joksud rinnisturitkää tegelid kaksaastat mõlik saaega et sinne leindöiltse. Et sev eip tore all, kui saanakoolu kampaakasad äissateed. Aka liis kud sinne ajotid senne joksu, et siis per stratsotamist. Minne ajot, jõudsin joksu, nii nabil teene, kui kovid hakkas kaks tõekestest oktoober. Ja se oli glabid töö, et tööjures maka träekeme, et võiks minne järg minna asta Amsterdami Maratunila. Se on vau. Mõtjog. Mõtjog. Ma ise arv esin se letkel, et minne ajul ja neljagi laimetri ja oli võimine joksma. Et aaga mõlud nagu Anders ets, et viss sõkena võislusimuline, es mõtsin, kui nemalt tahavad läpiid ja Maratunil, kaks minna siis läksingikost, kõasast ja kalistalt trenne. Mõtjog. Minne ajise elapsen, ka esin kaidimelt joksma, et maanab, nii palud trennivui mõlus jollot, ja siis semmamuelt joksiminkin ja jõhend ja takasi, et maant äärast põhimat. Lisstalt täbsa tisenda joks ja ja Marvants on läpi elu erinutel hetke, et on ma ta ja läsin sikago sa ma mõiti järväjur, et aga asen. Minne kõitselis, et väiksid ringit. Minuminessela võluvan sellas, et Lisstalt panat, et riitud sellkel, et joksma, et on ainit nii triidit vaja. Saipi ja kokulepi, ma saa IPA, nii oltat, ma pänkin testikimittu, mitte puordanata lasta käem. Et või pleisikis ei, mõtte et järg mõrte on parema, on mõsjagi jolla mõl. Minne põhimat, et on vapaas, et peengeit, ma sa on kõitagi on loma, et teid on erinamata, aga ja kuokata, viitagi uppaseedist noh marattoni, aga näidekse sportimamarvant sell on vaga olulin, et teat, mina ka ikkagi kõitess. et jõtad, et häämit te ennna ennda verikad ehmine. Sada kõl ja kui kui maa nise jõba, et kui maa tegelikult võin julgel töel, et kui saa ole etrikul aarsalt taktiivnä, siis maarattoni läpiida suuda pikauks. Kui konemselest, mis eesmergis on tälle seat, kasada had mingi taa ja kasaata, ja millis tunne, kõl tälle läpiida, et tegelikult meelm kui kui maarattoni läpiida. Et seda tõntsju, seda selle lisseltantale tegema. Se oli seks. Tükkideks. Tükkideks, et teks sa võitahagi, seda jõoks kõinin asa ei biha juu tervet maarattoni jõoksimas. Võtadkin, et kõikne et jõugi pausiid misa raja ääres on, et sa võtadkisele terve maksivu maa, et esis kõik on vaimällest maarattoni läpiim. Kui kui läad, kelle lähe tekib selinemud, et sõkiseks väelin päris mitte aga aga nohtu kädeni mõdi järgiseks. Miks mitte võttase elineesverga aga ja lähmega võipala tüki kaupa etasisin, et. et jõoksukokonata niistis väga popolarseks mõutunud ja minut ja toine etipaasin 60-läesti. Miks tarvata, et on kõik on vaa, niikos ei misi nii ühtõn? Raski küsimus, et tega maiteja marvana, eeg suuruosa, kinnestiselle, et jõoks teepkima ete, mitte istuläemist, koulmantatuläemist ühe maite, koulmantatuläemist, et jõoks on suuruile maa elma, jõoks on kätte saad, et äpseks on ütle sit, et alati oleva ja arvestate kelle, et ei see, eega listpada tossud jaljuga ja lähet. Ja ajara, manka teepset selline, ennale van et. Pääda, amarvana etkä suuruosa, sellest, et. et kui teki, sellest jõoksimus et definitioon on mõutunud. Nõt viimasal älvi mulle meeltimu ält, et on mõutunud, et väämud se, mida meijateemem, ja eegu märääkin, etks kus koppilist, viss örgikogukondatast üle eesti, et siis me. Fokus on ikkagi tundel, et see tundää, milläegas on pärast koju lahad, et se tundää, võiks olla cram, voisitivsem, sol võiks olla cram kerkem olla vaimselit, jõs teelge eeg ennäkud tulit. Ja, ja sol võiks olla eeg eeg ikki naerattosu, ja luku, sid mida kotus rähkid, väel ei taasib ei tööjõur asjärmida, koffi, koffi nurgaas, et teatke tõmme näkid, et teatke tõmme rähkisin. Et see fokus on inimestel fokus on tundel, ja se liikumina tula biur, et ei just kui nagu muu seeas, et noemma kasud on farmaitse dermenet, et liikum, ennäkud sootne kõrval toimem. Eeg sootne, et jää. Ja mulle tundu vendala vähemelt, et se, et se, et fyüsi list pingutust, on lihtsem see iti, et ei vastu, et taga, kui kui tähäljepan on muutalessetel. Et se, et on myritem isä tehaga, et kõime koguko on tula puusi inimest, et see, et esimest samme, et esimest korrata tula, et ei sa viitte kilometrit elus läbimää. Et siis me on annamendas, kui kolanevää, et trakita jutu arutatamael maissetest vaaratem, mis tänavad, et oi munk lihtselt, et se fokus olaks muujaal. Ja, et onge et te kilometrit isäenänsest kärikst, et läpukse teis. Ja ei põl fokus, et te fokus, et eesmerkis saagi olul. Ja saagi olul, ja nekud kilome, et et eesmerkani kikiniimest, et väg sa harriumuse tekitamina. Ja me ei oomis jännada nähast. Ja, ka liisse ei trakita, nattukena kõitas kogu on tana, kui väljena, ja kui tasht on kasvanud või, või nohtab, sõttüttüe, mida, et ka paavasalt tähentav. Tahaks maelt, et on kasvanud ikkagi organiliselt, et nii sellisena, ku vapaa tuse belt, et meile ei ole selline klassikali nioksuklubi, et sõpelt lihtuma, ja tekem on leppinku, maksma kuutasu, et nagu antrised ütle set meelongiis, liikumine pikam tunde, eesmerkil, et meile ei ole, meelong üll, no inimestad tahaad mingisuku, seid numbered jäes, et mytlemet mõümbes liikumest, el et empakööse ei ole, meile eesmerk. Kui kõikid tuleb meile jõoksma, kes on varam jõoksnud, et vahattab et tissan jõokselt ka haeglase, et mis meil, et lupasit mulle, sin kus kolgen tempot sõrkimiseks aga, ma ei te kus neligendise. Et se ei ole, kui me eesmerket tulebki pausesiss, et tuleb selles meil, et tempokõikumise mõni kordnottuken nopeetamelt, siis el haa rahulikumelt. Et inimestad tulevad, proviivad, kas sen sopipneilä, meile olegi oleuline, kas tada tuleb yhäkorraavi sadakoord, et teböe pleitmaselle, et mikse kogukond võlikumine talyükses sopip. Et meil on kinneel kuupäev, kinneel kellääg, et sa ei piaisikagi kallendrisadab on eema. Kui tõhtiid, et et on teetam ei meid päävitteve. Meil on kaks natalabää, võiks on kolmaabääv, et inem põhabääv, kolmaabääv, me ei uomet eheg vaksörkki, yks on omikkui nimest, el kell 70 startime võikseliringile. Ja ahdul siis 20-30, ja põhab on omikulgelyhaksa. Miks nii vara, mone et etle veda konju se, et juuaks parasis pärägegoos pänga okkakas vija, et terve võb älmõn võleis, kui sa omikulgelyhaksa liuaksud iruorateid. Mitägänibatehtud? Mitägän edegstehtud. Se ongi se, et saad kogku liikud ja tegelse, ka teki võimu puhkamine on selläjurasnäku, väl suuremkoe fit sen, kui se, et saa fyüsi liselt tente kehälikud. Võib olimisen olulin, kui mea väl liselt ei juurat, mõl misi aisea seees, et võib ole kuuläel on hea tead, et misle formatiinak olehmus on, et selles hürki formati olehmus, et meid on minu vähemalt võutus on äne, kun se et mei formataarenep, taan, taarenep sportikluvikstakaisin, et mei la me deenud kõikentast olehneva, et se formata olaks kettes aad, et mei maal ei kut paljel ei nimest, et mei seda, et liittumis, mink taseuusiti, jolla osaalust, taseuusiti, jolla my ütlemet rekistreerita jolla vaja, ja kud se mõläsid niimest mitte rekistreerimest. Ära nagoustus, ära tekittamala stressi, kui saat tulla, tulla, kui saa tulla, ära tulla, kui taha te üksinda, täägi meid ära ja mei kõikelamas olla kaas, et äpse tse ma muoti, tää, kui saa kui saa teemal, kui saa ket. Et just se kettes aad, või se ukse pakku, madalaks treiminä, ja esikud rajdikkaal ne järje pitäe võs on yks me prinsiipidest. Et seda tead unäbealt, ikka näetahal, neet kella, et kopli tänav kaks kend viista, standardi maaja alisel hoovis, nõtt on, kui saa on tuläen, kui saa ei tuläe, ja se vapaatus, kui taki teki, et vastu pidiselist. Taha noesal, et aja, et tällinnas on kaaju, palju on ei tereine, vaid tõrkää, mulla tuntu kõikulil, semmud seht on kõikisul lästi kõikil lähätal kaanja. Et ma ei pia suid, ma palju ei te pusi kautaka, kilometre, et sinne jõu, et on arttari sõrkasi kaa, ikka kolma fääv, et see teist kolm kõmment, et kaa või tega kampa hyppata. Aka sa toid, andre sa väga sellise, nõtselen vapatahtikud, tõõõnurga kaasissa, et kui sellise tasu, site ei ole, et kõitast, kui tõi mitte, ja mis sa ne, et kõitagi ja se vapatahtlik tõõ, et kui kaua inimise, et juba võtse tehät, minge et ka on see, et ootaka, mõma siu ja kaustan ja et tärgis, et et elki ta, kust kaa, meid ja kumptest. -Mõvina alustud. Ehte üks print siipitest, et tekud se mõikagi paas print siipide pelte, me olement ole kirjabannud, arana kui elus, meid ja kippu pola, me ei meite, et print siipit tulevad hille, evo ens sõonal, sõtotsuste võruid tintrategionalliseerimisä ja tava edel. Arame likege on print siipitõks oli se ratikka on järja pitävus. Ja, ja, ja, ja, üks nüüdest print siipideest on kontroillitud kaas, et meiks maatele strääkin onge et jah teelki taka on pailljutööt, et on halustrast sellest, et kesiss, paspundist kohaal on kes oolid sellest, me ojemamal luba tustest, kinn, meil on tempo, seillil ja nanku olema peaks, kes kruppi ees jälgip, et mei käle käle liika ei teeks kesel, ka revan liikle, kes kruppi takaha, en kes jälgip, jälgip mängu, jälgip, et inimest täistitunaks et kes jääp, nende ka koos maha, kes tänav ei le jaks, aga taha vatselal jõppu, et eha, kes kohaal on inimesi, kes kruppi seees, ojavad põlsi pilde, et kus kõsik ei kõsin te äna, et või vaab toa, et tust, vi tahab toa, et tust, kukuselle tööks osa, va ei või lihtsad, et kukil kalendris on meel, kalendrolemese, ja siis nama lõmme, ja siis kessis mis pavad älmse. roill ävõttab, se nüks jaku pusimist, selle bärast onki hea, kui selline vapatahtelik aas on lai. Se nüks osa, on sella lihtnänäkut tohtu üle valoidmine. Teine osa älla võipolle, se on ke osa sellest fenomenist, võit miks joksukuviti suuret, on se, et jääl üks primtsip on se, et räkikamaise, et väeljulte nii, et kõik kuulävat. Võipolle isik natukene üle piiriväeljult. Mitte kõilud mitte kõrdub rakind rakiveel. Ja, rakiveel. Et et se kommuniket se on, põöraselt olulenä. Ja meiköki temesusteemseltisä, piltä kaatreit, oma sörkidest, panamina tylas ja katud kuklifotase albumis, kusis pärast kõikkioksul, võist sörkil osale, et saavad, et võttäis oma Instagram-i panöölas, ja mõde mise kukku, et poistitusik aasel, kõhta, mis mõde ei noot ole, et inimuset saavad, sõljemo, et se oni jälle uustiläbjelata. Et yks sörk, aga tegelikud sa elad, et poistitivist kogamust veel, kinnist, et seda tunnad, nagu veelveel. Ja, aga teist, et nagu innusted, et ei sii. Sõb meeltima, et se bepollem, et enduluvittav, et meõuubime, et me ei ole keegi professional, et me ei, ja sooil meid, ja. Tisul on, ja, tõs. Fotova, võib reekti, et sen hea ohud võimalus, et öpp, et kaegi läkesemme, esin ola ämme, et eksid võib, mitte midagi juhtu, et meidagi juhtu, et tegemist jäilas urkorparate, se on ikka tegemist on. Siu ei pahanta. Tääpselt. Äh, äh, äh, sii ei ole, et sii se, et kõinkõn sii ei ole, et kogu se bildi töödlus, taka. Nus tavallis, et pea läsörkki meistumegi. Tresid, esveli tiifen jääraise, ja poole, poole öeni. Päris poole öeni ole, minki Tuin pooltest ol ottsa, et me nähten, kun pietri sörkkalustus esimine sörkkal jäimeel kopilis, me sellõbrad pietrud, et sõtkaisid kohalmest meid tehke pietrud, sellega henda esi, et mikse kaita niik hukale tea inimist taavad. Ka. Sõm nähten, et hekturges taesip pietrud sörküüttel, meil esimist sörküüttse toke ihm sellas senaro, et sõrk on puoltu inded, sill ja ajamme leian, ja rajad sõs oid sõil meid ja kol mia pooltu indesin otsevel jörtarab et sõl üllatuse. Se on inimist ongi sõllatuse minumest, et sõe kõikvüttab niipal jaa, et minõjaks, me manata kaakum on kuna kaal saaksimid, ja poutkääst võsjude käem, et sõe kõiknab tasjad laad, miset te käem, miset, et sõe võttab aegas, ei saadis, et visat. Sõjuräänn ja kud ikki vide, et par sekundi et jäehil misen ja. Sõega ka vaja marva. Ja varmänud säähil, hap kaatu indää, kaselaks, et se par sekundi et tõlaks. Tatsat, et mõset tatsinkid, tõu esel näitte, et vaadataks, et inimse teevad, isäere mointi võimida, et se tuhutupuna kohak on te käem, mis se kise te käem, et sõega seina vervi on võttab kolm päeveini. Et sõe ette vail mis tussis, te tõjõ te käemine ja koristamine, et kõikse võttab aegat. Sõe prust me longi te kälikud kaal, luotud sellin ühis kaust, kui me näemet, me ei enne inimese, tuvata, jõläjupame ei äseln lähe visu aali, loovat kaasad esisu. Ja nüüd üks päevi just olikib jõhabal kugel fotos kaksken tuot, pilti se teisen, sõan lisata, es makkaisinkivatame, otasad, et mit ägib jõhbjõsis sellesor teirime, kustud tõmme, et see, kui sa vaat, et mis se poldeest aastad tagasi, oli ja sa näe et reaal sellat, kui taas meidäpilti keelu visu aal, et näku äkkileks jõulliseks, kuskil on, minkid otzus et tehtud, et kui tässen näku kuiunepri, vii miline, milline, mõiljäämest jääp, et seda arangot, on kõnipone vaad, et alustesjel mõnimeltin, sõhte adnud, et olikil otzusud, et milline se võik solda, aga ikkagi tänaga, ikka päeva, me vaat, demõõ pime juurte, et kui tässel luu, ja sõküis, seda algu se, et se vapa tahtlikud tõe, et minu jaaksakab se sellest, et mõutsust on ära, et kolmapöö, et ja pühap päevat, ma ei lähe, et ajatrisse vii omikud breingil, seurudeeg ja sellepärest, et ne tõnne päevat, millel ma olen lubaanud, et ma sõrkile lähen, oma kogu kõnun inimest, el ee oma aega, nüelte panusten, et elküige saka potzusest, ja ka poliit seinikud ja päestet vapa tahtlikud, et saa koju tasu, aga näud ju lähevat, näud vail jõe lievat, et kindad päevat, mille näud lähevat ja nel on se, liselt se soov, mitekin muutta, mille sõkin panusten, et siis ämine liselt ahe, vaajadus vi otus, mõjus kõgöölde. Ja et tõvõb üle sit bildesad, et mis se tegevus et veel, nüüd üks sein puhtud, et näud täpäinikit, või performant situ ei tendus, et mõitl ja ni se, et mitamme teeme, et sen tasud tõmmeelä lautus kõigel, et otsiga sorgpunktee, et eegelikud ma, et pillen kultaaks üne teel, et eegas ei, et vaadakaselan esti sorgi kaart, ja leiat ülessega, et 60 plus sorg kuleest, et omohovist ka, laagrisörgist, vedaja kristsen isäest, et ka täpest vaatatlikus ja aluusel taissi pareindap, kontap oiepkät pulsiil, eladudik ilisörkne eteksi juur, et saatis mõlagoa bildi, et vaadat üks juuraiselle, et älaltisin kõrvalamelt, sellis et nuks arendustegevus, et ka kõlaha viirmus uhugelt, et põhimast on äldalse kukultoksia tapel, kus on tapelsees, rita tega erinevaltest tegevustest, mis loogsid värtust, kus me ei niimest edan, vi koguusel äldalse sörgi liikumisel älda, mis tähend põhimat, et seda, et kui ettevõt, et kelled on huvi, kaas turundata, mit ägis mäesti hoolikult vaelimel, et seda, et sen arad ei väld luku klappikse, et set toa, et taks koguseteprinit siippet, et uuset on ole liikkult, ja tunnään, on ole enää inimest on ole, liset, ennän tää koosteprojektid kaasu, me elmukokleppinud, mikse vaadataks on ole enää, et raha siis keneeskelege jaoks ei ole keegis ja raha teinima, tol on te ei ole, ja kogu värtust, mis tekip, investerimme takaa siis selles kogukondakas kopilis, et koguste, et väärtust sisullis, et tana meel on ole et api komunik kelt, et asi, misa siis esörk on mikstull auelik, on miks on olulin ähn. - Ja on nähted? - Napril ja nagaratata ja jõttur ähkid, et see on mee tasu, ku ei. Lähemel väesad terikaks, ja raha väit. - No on idean, marvanatas on see, miksi inimesed, kõsinna tulavad, visä kuuluvus tegerikud, et viinimesed on see vaadatus, et kuuluvatamarvanat, nipälyudud uleisid, neset, et kud on esu portitajama, et see kuuluvus tunnäin ja see, mitata loottaise. Meid ja kui suureks te ei oksu kruppi pank, on sin kui onenud see laa. - Neku meitles me ei mulita, et sa on piil suudus, et kuaadatajin ja et piha pavatam popular, et kolma puuhud on kaa menukat, et see lesmat, et se prääkud väl halta, millust erää. - Ako kukose, meid eeg kõsikud võtkoluvat? - No, kuskend. - No oks, kui pailesisel. - Meile ei ole ehena nimelt, et ma kõikki nimäpid idean, et tõesti, et jälle tuleb uusi näkuusi, tuleb uusi meeldatul, et kuul ei näkud mul nimelt, et halp mälu et siis, lissal te ävad, minkit loot meelt, minkit mõutsie ose dinimist, et mis mulle on ke olul, et ma tahanen dinimist ja kõk on taktis aada, ma tunnen huvirja aselt, nende vastu, et mis on tuliid, et mis neilä siis sellää liikumisõruse olulin on, ja yks nüvelta luku, mitam ja ka räägema et me teeme linast külah, et dinimist on tunneksid üks teist, et prääk on ka, et nüüd esa enam tanaavale minne, et sa ikkagi tervit, et ketakin, ei viipad kellekel, et se on liissat nii, var palju suurem tutu, sring kontümbäringe, ja teid siop siis üksuhinaselin, tegavus. Se nipun ähv, et kui palju erinavet inimesi, erinavad tausta, et erinavad keeläru, mis kult turiru, mis ta vanuusest, et inimesi, se kogkuto, et antropoloogilis, et kaab ööranad, pöörasatuvit on projekt, et me on üs jäppin ka, ja sinma tunne takaa, siis mis mõs jõpillasin sell äh kontroillitud kaus, sõlõukainen siin vahel. Sellab äärast, et üks me ei smerkidest on, et me ei tähüld peitta, aga, et se hikistamina ei paistaks pelle, ei ne, et kokuseformaat, kokuse liikumine tundukski natukakakakohitiiline, orgaani, lihtnäemurehto kokullogua, kaselle jaoks, et sellest muratot cirkust ülevaloida, peab kartina taka kaikagi systeem, seda töötekeme, et et se mingisukuselalusel pysiks, et sellega mõnäime vaevaa, aaka, no se onkinaku, et se hidat systeeminges, sista takurpiti, pe et väl kihib ja lehtama, et et se tunduks lihtnäe ja tunduksõluk. Aga, kuisel pöhab päävalan, meid ja kuskumid inimest, no vahed rohkem vahed vahem, et sell on kaanja erinat grupit, siis et kasse tempakruppit on sellin. Ja, näkut meil on kaks võimalust, et pöhab on mainult jõksame, et siis võno sõrgime, et siis me seda sõrkindi ei teeg, aga, aga et meil on jähhalat, ja kaks on jõelda, siis jõelda, Nüelda veturit kesis selle raja. ja ojavad sissada jaeltal kruppikous. Ja meel on siis yljuhulan ykses uurk kruppi ja siis teinadatukaväiksemme. Sest lähab kerahulikud mõtempoga. Aga üst ongi se, et kuna sest ei siis tain sipu kasvab, et sest sest, kui saada talustaja, sull on ikkagi väga olulina oida oma aselisest. Rahulikus pulsi, et sa on esitkinne, et sisse kokemus on hea, et etekiksa tainako on aantres 7 astata, kaisi eläks on eläkelamet syringil. Henda isiklikerakorde etikavartega. Aga, se vestlose ongi hea, et kui sa jõokse, et suutat samalla rakitä. Ma tehed minuest on hea mõotuvu ja mõiks minu lagasen sõrksimeeltes. Lõu mõlikot, et kõi tikka neet, kõi kõi lämikot, kõi sa rakit ja mõnikot, totat kesmelt nii nimala vatankess sana on yksia. Kõistema tuli ja miksta tuli ja kõista on, et minuks ütsit se suhtus rinkondlajenep, su silma rinklajenep. Tana koe võib olal väga paljadongiteest ja on tarvõttis võisõt jaanme, et asvenu hüttemet, seda näost näkud suhtust on vähem ja inimest on teid ja hirmoinnüsellees, miks mitte tulagi oma kogu konna sõrkilä. Võikus ei taha kogu konna, võit ei se kogu kondamine sinne sõrkilä, vaatata tunnettata ja ja siis otsust, et kas se mulle meeltipo ei meelt ja enjau ei ne ja minu me se otsus, võt se ei on, kui nii ol oli näed ma otsustan ära, et tana tuntupet neid vailikkuid on nii vailiõ ja inimest, et nagu lõggaad kaset otsust, mest eta se, et no me vaatongutas ilma on kutas mulle selel pal tunnään, nii me ta nii takahsid on väris vailiõ ja missi siuhtupon dihti see, et tegel kut ehihutukimitake, siis meid ja viimest meelt elis aaina, meid teks minkid, no onki teatribil ähtat, et meid äga in ja sõrkult on kõikon on kuutel, et jällagi, kui sa se laudsuse teid ja nohi itasuvud tõlikopald on ei siis kohtus, et siis on külub onksin sinne miname sinne, et paarassjab võib valla missu ole eluus olulisat on toesti võtakama, maid ja vaimse tervis ja fyüsi lisä tervisä, ja on ma teid, misi jääud mis teid, misi lähe toste kaja on, et et kui se odsuse aratehtu, et onks siis ta nii, saman lokääle misa aga kaan, et siis olen seda meilärahorohkä. Kui kõisen, et milline on on kõikar asken hetks, ja kuku kõoneist, et on misal või on vaheble senen tunnäkatekin, et itse on tei jaksana. Tohinima, et maelda, äikate eikip ält älpus, eegame meilasportiklubi vaõtlen. Ja läpuksen ikki nii niimest kogu kõkõkondi, sen niimest, et ei niimest äh, meid ahueludatma juhin, a inimest juhtimine ja se, et inimest älkõigil koos, et on alat tore ja hea nõmokapinkutust, inimest ärinavad ootust, et ärinavad elu kokemuse, et ärinavad aruusavamise, et et et hea, et et hea, et et see, et ootust juhtimiste, ja oma vahelist koskalastamiste seneluvan ergaad veiljo, ja võsen yksu eluosa, et on ligalboollima, et et hea läpuksen, kun ma ei teää, pankaaride, et kainiimest, et see võipolla, miss on meid ahueludatraskem, aga nagu nüe ensirikam, ja nagu vaab energetpa, ilu aga samassa tovelen niipal ja rõu, mut agaasi, et tegeegamest keegisine, teegsad aivast aest investeerikseoma, oma tõindegu, kui se rohkem tibide ente agaiseid ooks. Ja, võsinket mida ta teile annot on või ka kasvamise poolt, et tegeegate väld läse sama, et noeskus ei ole tarantanotakana, tab, seda, et kuhugi punkti siis ei ole vahelist kutus et aasenja. Jõsad tegeegal, et kogugona luhu, me olla mina vähemalt onen saanud kül väga paljio erine, ma ei nagu rohile brovi, et meida ma mõi tõi teegs, et ong et kui tässä keegelegi kõi hendust, kõtessä kukkulepet saavutat või et kutas öeltse mõtastat või kene, nende me ei eprin siip, et ees tärgid. Igaise ei piäole, me olla tõule mõslikkõs, liisot teppättab kis olla, et mea ensin, provi sinne, et palju hinnimesetju kohetsevat seda, et nüüd seid provi minagi tehada, ma te mõuta aamaelus minagi, sen tarvud et nati joska, et sõpetki liselt kääed külgepaneema ja. Kõskel talustamajas teelisimise, samu ära tegeema. Naltu kirmus onnäga, no provi teegelse värin läpülä ja saad nüüd, kui sää liselt niver palju rikkamaaks. Kõselt värin, et tuleb, et yksi format, et ei me kolmab võhtut ja naabrille külla format, sõnelle linast külase, jõk takas ei väiksemaks ümblemina, et liiselistab minaelistame kogunal, et isa oitsiv, et naabre et keleli küllemin, et kas on muusom linaus on vanem, kui nistikaläri kõrvalt juurikab aari jere, kestemuksel ahte, kui vaja pagaari kota, niit uksi, mis tavallisel, et ei jääsut trajektoripeal, ened inimeset, kest elavatsukõrvaal, kõtase tähäläibane et avaata, neid nurgata, kui et avaata, seda keskonda, ja sen onud suuruppetun me lendale, et kui lahket ja avatud ja abi vael, mis inimeset on, et kui saud tarvo, et aaa, saudad mõnager, mõi jõgin eitten, solu mõi jõgin räägid, tulke läpi, mõjän, jänsi, et on ahtu, mõsipikemaks, tootunded, et aragi oida, poole seid, sõmääk tola, et on. Ota on pärast, nagu ei huks, mis tigi sena, johetne mõm on kopu, et on pärast, et jõks jõks jõks saas. Kogudeg amp, kumpit olab, sõst, mõtame sõtteg kordaks külla, et tuppavä. Et jõks jõmelt läpi, läpi, sõl lennu sadama muuus ja mõi. Sõn suur, sinne mahova, ka kõim on on kahe tohal ja kordter. Meil on me käinut võikestes kalariides ka, kus onkin, agu sõvesmõt sõt. Võikernud, et olet, kisel kül kül ja kõrvaalaka, aga ole meramahtunud, sõvesmõt sõt, tegeltti ei ole takist üsi vii pirmuid. Tasob üs külsi, ja kõikki ole rahas mõtattavet ja isegi külisematel, et mõi muuis ja mõl on pilhelti hind ja, et miks natu, et mõtõaks mõt üls sisse lask, mõt ikkagi sellaks verantunikse, no leijavad sellõvõima aluuse. Ja, sinne eläse külsi ja su landtaks ja ja marvon kuule, et tälla kaselin üles, kud see, et teki mõtad taks, mõtad ka uutpro vida. Ja, just kukuku on ajaks töütat, et on siis toesti, et on takti te laomin, et erin on, et tekäevõsi nohsot, ja olme ei, et või minki täiselt, mõtad sevõb li on lägi teina, tolad mõlad, et on, kas võniteks eluugud sõt vahettata, või kari äri põrdat, et miks mõtad sellis kukuuku onas, et on tõüüd pro vida. Nida on extra ei-panいastüud, whistle strict. Duust estiiv sure ja Vastu pitre etsad ширotekaisa mulikGoodsobi. Iulõst pitud kuul Аui. His veel on yische. M我們的h empty teh probably, 要ne set Teachers 050, 1. Bart vesеgu booth. Modv surprisingaleНАЯ 1235 ja vaib tõhtu,� al on hyjs, eegos kahtsot pre meditaleАra, imuda ei ma olisnud täna ja teid glõtim, badj Taidast saad "Tee, nosi räalt" ja jellekise, et halatipeserahasolama, et pikempsensese vahatus koopoin ja et mitä neil on vähe, mitä meil on voja. Ja se kokuuponavise külja tunna, ma ise kaaväiksimast kohaast pärit ja nollemment arnollise, et sa kõikki tärättasi, ja nohiseikõki teatse toinno ja enemiset ja vaad. Ja linas minu mõst ongi tiset, et see jääkaks on aoperannoin. Meil on ka vakaveta annot, et on üdeil ahatat naopritalatja noit, ja se harrimus mulla ka on, kõikise, et mõküsiin räakiin tunnan huvi ja ennjõ, et se turvageskan varvan. Haa kõteste se jõks mõde ei paari sohätan, mõijutanot või aräntanot või. Ja kõtess on. Ma ei julkid, mita kõelta, ma oon se on kõrvatiin, ähn, kõt. Ähta, aga mõttin ennäraissa, toelt kultus pärital änjõ. Ähta, aga tõõjõures ka, vii suhtle, misa, et kui sukon taktiid, ena ei nüüd suures, tine kui konflikti, pelneks koostööäisat, et tüks osa aga entö teine osa aga entöö, miks te mõndi äittä, või et kui mõn vajaan kustesis ole, et tavallise taisä töõjõures, et esesad arv, et aga kui ma ainult rääkin, te ma ainult suhtlänäne, siis kui mulle vajaan, juba kui esiklimitäki, et tega no siis on keeruline ja ootat, et niim se tahavatsul, vastudud olla või, sint kaidat, siis kui sõl vajaan, mitat mõlaks liisi apiivaja, ega päevast, et aga marvane, selline, aga koku onas koos, ühise äise, ja tegelikud ohuhtu äsjäämenäin. On oon on meelä platformi, et kus me saamekik koos teha, mitagi positi, et sit mitagi lua, ja esiskui argi elus tulevat sõilmät, et sinatunduvad nii väikkäse taisä, ja nii ilaheant. Tääd vähta, et tõs ei saad, et juba harjoutta, et korduvalta. Ja nänte kaal tuntu koku selles suhtlu. Ja tegeemise kõrval nii väikää. Täämne väljõhtsame taisemena. Meid ja sellem minu on definitse on. No, et tegeelikult selline pariile selline ühii stekävos. Et sa on ikkagi terapilina. Et tendes on sõrkki me ei ole kaast, et joksime koos. Minki etks me joksime heraldi. Siin on ollut seda varam mina illem. Aga siis me jõutsime, nagi sellisele keskparantale kokku. Et me saime koos tähais. Et lähedkii se täadet saa läheed meintä. Kolm kordotalas koos joksma. Et se tui niikkenä võisiskui oliki empal kumpal meil maratoniks valmistöminä. Se teine käis nüüd, kui blurattaka kaas asa saittas. Se on kõsukene, ikkagi kui aräenku proces, kui sa niid teks straenit. Minkiks maratoniks võesjakse. Siis teine näep, mitasa läpielad, mitasa kokeed toa. Et vestluset ka, et ma isevõttan, et sellet, mita antrese ka vei tuma pojaaga. Et minki etkiud lapsed ei räegisulle, mita aga. Et joksma saintam, meid on kolme 4-l korralen, taka koos. Siis tapa niid lappit, pehää joksisissalt. Aga, masa inteine kõndima. Ja läpi sellet üvise kõndimis, sellet eugelissalt. Mutatkin kesmerkelt, läm ja lõttame sinne. Tula pea ammeelad ka kaas. Eestimist viis minud, et tõn vaid, aga kui tärääkin, ka siis savastat, kui tarksulaps on, mis teemantel tärääkin, mis huvit, et kui tõtula, blissalt pea läke kooli kojoustud. Lepet norma on läpäävali, et ajutla saud rohkem midagi. Lekksest. Lekksest. Aga, kui saa saat, enää kui sellest, trutinist leille liikkumise pea lä. Et kõndimine, et eesimilis, aga ei teal. Selline vittäämiin, mida aragi vasot, et sa saada roo, et mis srõõmutu ei murätel pärisel, et siis inimeset pärisel tavanevät. Meega on koos joksäemess, ma rõttame opistestel teemantel. Ja siis tundu bet talatelt paremi niimine, kui takas tulle. Elasmatsi joks, mene on uvit, et elun lihtsemeelate, kui sa on räämiid. Mille läbi semat, et jääne, kui on mitte räämiid, mille läbi aisioanalyisid. Joksus näitiks joksud training, kui on yksprint siippe. On iside ei, sii hart, ei saa, et kui sa vail mistud. Ja tahan, on tempohuime, kui sa tarant, et siis on tempohu joksub ävää, et kui sa lähedelt laotkin, et olet punaases. Siis vahevelen, et kui taastava joksub ävää, et kui sa teetki rahulikult, ei etki pullsiaal teadlikult, ja võib üsikin väkisi, seegi üs yta kisu, ja meel tahaks, mulle mustam kapata, et tunnää nehea ilma eluuse. Et selindane, kui raamistik, et tõjuras, kui koutuus, et kui on, et lauduumise päivad, siis on lauduumise päivad, et väseb et oskama, et vanna vaheltumak, et enne te päivad, et ei heetketeega, kus saa taastute, nii sama olla ei jõutu koguta, ja siis saaksateerid, et kõikörvali nimenab araestit taastub ja suln. Ja ma se teest mõtlega et parein, et telskaa ain, et kui länalaks jukse teempakas, on sultanan, on kutus mestistajem. Ma kui küsimelise on uure, on uure koha, et ma on sen vakaleviin, et ma et kui tõst nähte ismelist, ka ka kakon taktisata. Et kas te leppis, et kogku kõiteegi ja minkid konkretsed päa, et meisis, et teemens, et kui sa alutamistu ise pikemollise, et ei näe ohkul, et on pareisid osil, minkid osul onn, et kas olum minkid laani, et või läheelud. Mina oma on lapsa, ja ka ei sa onud konkretsid kogkulep ei te, et pikemollise, et mõitse korreandalas mõhemelt peanselnategem. Sisse saatseln, vaatut kilmaergi, tuju jaergigi, weblo tammitagi syi ja välit minkid koha, et sa jalutat sinne. Sõkken, meita hölda, et ikkagi läpi maelud, et kui tasma saaantasab jatmuna. Ja, ei te nüppamele, no vai ei ole tõimile. Siin nii, et ei oleks suindi vissilinamit, sõkken kogkulep, et lähmeme me mõlust, ja se, et et selleg äikus vapanevatõi aohanevat, et se on lisat, esa põnus. Ja sa käisid te kolmakkesi, ei ole pikemme, ne üksühäl, ja ei ole antras, kas sa käisid kaal. Me kõitö sinne lapsa ka, on takti, sa, et. Me olis, et poja on lihtsemvö. Taud piti, et meerpõl on keema lapsa, meeragi, mea, et se on aals, et teema teel poja on, et saab eemaka vittil ei, et et on vaa. Sõtama haudt. Sõtama rohli te, ei ole kaa, et kesmite üppatapajnüe, et yksel elis mail, mas aamistateinensisikä. Tinkimast, et on ta, on ta, on ta. Aga kõnud tuma, et ka pare leel, sellise maratoni, katsa, et ei sa, ka läpi no teerine, va ei te, maratona. Et kas see, siis üppatap rohkem, se liste võitmist, või juustoastu pitise, se epaamukauuse, ja ka tohime tulemist oivui, kõtössä maratoni proces kaate enda peasnakutüyttap. Eisiimiseks maratoniks, kui saakad reinima, su on kintesti vaa, minkid raamistikususteemi. Et on on sellekse reinua, et viimalus, et tana on juba epit, kellat, et sa ei piagi, nekõu peristreenerit, et enel võitma. Aga mina läksin, siis on kõl peristreeneri juurteks, siis satzmüle koradalas meilipäelä juuhendi. Mei ajatub lioppiluse, nii sa taksintad et eitma. Takan teerimu viin nüel, et tegelikult, mit asa vaajat maratoniks, reinimiseks on seis ju steemsus. Et sa tead kintlat el päevatel, et kui paillus, üle seveiksi josta. Et se on kaava ja suurentata kormust vähem data, et se on kõseline me tootiline, et et sen te liikaitek, et kui sa liissa tunne ergilehelt, et siis sa ei provi start jute, et sa laid üve vikastata tehne, et sa sa oorittust. Et mitasa vaajatvi, et olla onki pikem see, et aral ja liikatubli, et mõtle millin su eluon, miss ei suus sa päriselt ole, et mis tõõtsad et, mis su on pärgona seis on kasad yksikkinime, enää kasul on kolmlast. Et sa nii väga erinev start jipak, nekui pakkust alustata, et sull on vaajategel tealoogi, sull onks vaa inimest kelle karutata, et kasu eluonestista pilne, vui muutlik, et tegelikult sa vaajatest, võl üpainlikust, ja kas amassavajatkana kususteemi, et siis onket, kusu lentali ole kokeemus sa vaajatseda tealoogi, eni inimlik, kui mõed etsine jult, et kui tasasju muutta, et seda hirmu vahamud, et kui ma kõikki neid jüless on te täraite, et kas mõsikas on start jiminna. Et desitteks sa vaajatselista kutsuste ei nii, et kus ma oleen, et kuhuma jõuta tahan. Ja teiseks on tuntu, et sää maratonomistrehenimin, minkhet, annab soleksuksen enesikindus, et sõsga juhutite ennast, sana et et tulemuse tulevad, et sõvitsel kanda üks kuhu üle omelus, et kasale et karjääri, kus kui rõinimes, et sää maratonomistrehenimin, on sellin sarna, et sasad sellise kii reitu elamusetegelik on. Ja kui saibamaratonomist start isole et viseeltistäin siil öppubool, et siis et etsin saomu on delalaanlikuks, et sasad aru et oi, et mõteltkin enes edeg väällä, mõi tjaanud kutas menast pärisel selles olukorast tunnään, et mis mõk ehate, et mis maju mulle ütlev, et tärad on üde enan binkuttoin, et mis mõsime siisteen, et kui ne drasket etket tulevad et siis sep et sellepele kamatleme, et idealsas maailmasi mõlistem mõkõikki, et lähab kõik planiimäraseltegelt ilhää, et säe joskakõikki te te tailideg arvässat, kus oli ole kokeemust, et kus sa olid võib on par maratonom joks, no siis olla vaiimselt jõvadukäevam, sõ tead et ne drasket et ket nagu nii tulevad, sõüttet kentel, et nii kui ni tulevad, et sasad et mis mõsime siisteen, et sõl on, et säe pelt jäällä tunnettamad, mis sa olukort on, mis se nehuaped, seõpätab sõitkinlastegi iresti ümbermatlama, sõ või tuk üli jääda sinna pettumus, sekinni ja ka se ei aittasin te täasin. Heritikus ja näitikus ja taastot sa treininud ja elmõb ämme ja saad kõhviiruse, ja saad lõtsal opuma sellest, on pata tõnne ja ootne. Võisis on kolgen kradi, pekää vaistab sõib septembris ajne, et saa minna ootuse, ka et mõte ensis sellä tulemuse, mita numbret mulle näittavad, et säe pead näku arvestamad, et kekko mutumise, et võipeluse, et parema tulemuse, et ei tulelemuse väl suuremada, ma armet enaamus korredadestiköki, vähemalt minu kokeemus ütle, et se maratõnada niibikidistaints, et säeal võikikiohted. Lukuisid on, et treenikas ja kuulatne et lukuisid, vaatame, mõipala kohti poku saad minkre seat läpi mõilt, ja maratsekinne se teupatta pise enta kohta, jente isäelomu kohta. Sest nohtoistimad on kuulatne selläteistelukuisid kaa, se kuulat, kutas üksinimine mõtlab, kutas teine, kutas üks, olevahentabse taasis situdjoine mõikon klikhtu, mõtagi sellist. Et takas vägaasin parele tulemõt, rahamaal maa ka, või nohoma rahaise tega siisud, et säe et võttakorral, et mõttakus ma olen on ja mis mõu võima alust, et on, et milline minu perääk on milline mule nisään, et on et on kui se isäraumuteema ka ja kuhumult se minna tahan. Ja mis vahantit, et ma ei saad, kui se leisimese järg, mise samu teha, ma ei saad, et seda seda hyppätoid, nii vise samat mis siuhtu, siis kuioid, nii et sera arme, et natukal läpi mängida ja samamo muud, et aga kui se teilähäpäris, nii ma ei tehohepal haikeks, mulle olla võima, likkar, a agörvalen, et teks panna võinvesteeritä või, või lisätom on orveitkimaksta, et asisti kohad haaks te mahtaparaleelin. Ja kui seest järja pidä, kusid ka mõelta, et ka se kõi se kõi teid, et ohe trenjäras, siis ei muutunaku mitääkennu, samamo muite kõi tõhainvesteerin, kui muutunaku suult mitääkennu. Ja läke tulangus, et tulevata ajakain ja rikkus ka kui nepajakain ja võiset enä, turva tunna vahpöle ka oot muiti võtse on, ja turut ka kui kui teid, kui rahaiset, sõl muutuvat ja ikkagi uidat, sõdi särjää pidä usägain ja et sa teet ja teet. Ja siis ma veel, on kui ne talinna maratani strääkki, et ja het kesku palju siis jõoks, on või muhupada põljõks jõoks, on talustab kõi kõinni, et nii tõistanj on ja esterinä vaid. Ja nii ne on kõ onge se, et maast madalast on ja on et särinad vasta jõoks. Siis on 5 km nõurta jõoks ja läke et neid mõtti verida. Siis on 10 km, et või jälle kõin ditä jõusta, nii kui da siis et ahad, no minäarantikõi, ka inime on kõi jõks jaksad, 10 km, et kõin ditä, et auka jälle ke, viimet on erinevatajn ja soovit ja siis 2 km, et ritek poul maratani ja siis teis maratani, et ikkömet kaks ei ne mit asis tehaks, nii tehaatem maratani, kui ka 1, tasab jõust ja sab ka virtuolselt jõost, et jälle ke see taha sellas masis jõost, siis saab oma, et või on lisot ei ole istis ja minumelest on olla siis äga jõoks, mõi me on oma, et jõoks, et see, mõitimul aga see, siis suuruitsud, põib ole nii väga ei meelti, aga samast on se nii äkää, no meil mõitõkään, aga peelõko leege ja oks ja põot saomad särgid sii tunnäekine ei kõikiniimes, ja kasi tunnä ja se koos, sõ tekelikõtti kõige suudad rahkame, et eeg tõs teeg kõu kama sa, et on. Ja, on lõhikö vastus, mõit esis on lavas tus, ma kukulen siin tees, me et lenned, et kui oluline, nüüd kikimes prad sessis läbitpäräestelus, koluline vaheliked kõi tähiista, et vii sull on mingisukunne, punkid kõsen vahepun, kõi se on kui perislõp vähtus, sinu enda otus, et agaad, kus sa saatki, nõk enda, kus kõkku, et tehav ei või et see, nõt see koht, kus mõn ja kui realis eerin, seda eelnevat tööd, et et seid marvane, et see, et svet vankan, kogu selle suura joksubeot, agaan suuraisi, marvant se on kogu liikumis kogukonnall üle eesti, on suuraisi, et meil on pealinnnessin, tervan ätalla vahedustäiss, liikumus üritusi ja et see, valikult, valett, nii lai kõikle, et mitagi kui niise lähe teatne, maratõni väille, eeg siõm, mis nüüd see, eeg olid teistaste, et toi, mis on kõl lõbhusforma, et see, et see, et seplati ka kaama väel älää, maratõni koguk. Mis mõn tahtsinkil isa, et tõib ole inimeset ja võtkinne sinne, et see, se joksubi tui on numberi et see, suulle serveeritud 15 km, 10 km, 4-20 km, aga mõtlikus ja lõtud töööle, no meitem 30 km, kui kauasal ähjad. Es es mõtlet, mõll hän sinna peole ja kaoamese laikavetaan, et kas tuin puol, teist kaks, et mõs aainus, et tehää mei pematle mõnen numberit peale. Mõtlõnsel aia peale, lisat, mis mõssel võitaan, et võib ole seaitavsul starti minna, se 10 km läpi, et aramõtlsel läpeel, et mõl hän üht 10 km jauks, mõtmüe lähenkin, ka haaks tuiniks peole. Võib ole hän sinna peole, ma laapsääkajn ja toa aga võitta. Tääpsen. Ja ühtlasi pakulta talle võib luut koga, mõst ja võib er kental. Just, siis löpuksel saat, et ähistud, et selle finis, et se ongi se energjame, mis se rahvas välsel sa raja, res annab, et senan, kun kannab perast veel kauem, mar on, et tööjures lähdet et kaam, enki häätulamus ei vilaaps läp kooli. Ja ei siimena, se mestern, kun tuntuvalt etuk on võibull selläju kokemusa perast. Vavatant sit kini koraksülle häätulamus oli ja oli se fraas, et võibull on oluline ka, et keta agi tegelikulti huvitamiss, mis ajakasel. Tääpselt, mõi, se ei keegi, aks kakool leegi, täst toid siimat, kõtast. No võibull on mõini võrudelab aga tegelikult ja kõikud unustoa tara, ja kõikud vaatot nõkini enda aga lõpuksel. Et kui, kui sell on enda jaoks eesmärk, kes elhed et enda jaoks tägeemma väga esti, aga et juma aale ees, sellest eesmärkist, eesmärkist, esaks oma, et stress ja koormus ja ja survää. Et noh, marvant sen oluline asikam, milla aga vissäelt eesmärk, et enda aga töötehad. Et seda sõid sääselt survät on isäkipa, elio, et siis minä nii, et suleendel on verast ja tunnä. Soovittus ja nüma mõttlen kõva äelaga, et tõi mõttesi maratoni, joks soovittus ja yks põhiuse et mängs meen nagu yks põhius, mängs sörgiteegi meidise, et mõle lierun aga me saate vaate keskeal, et näkumina oine 4-a kõimnän, et päisiid, suva päisiid näkumina kes on eluus 2-3 kõotat, maratoni jõoks, et esinat lähevät rääkin kule mõlpätn, sulle kõitas se, maratoni verga tegeilikud käib. Et yks esi on kokemuste kuhuleminiemest, et jõttute kuhulemin, isäselt jär ältoist tegemina, et kindles te, usalta pratsessi, usalta ennast, ke järohke minimis, et on eriname tees, et ämis sulle tundubed, liikõikama. Olisaks ja juurteveel, et se maratoniks trenimine, se võipõttas ueluteestüla, kui sa alla häa tästi syvitsi. Sissa puhkatsöö, kõikke teed, nagu sellä järg et saka tõmmõtlamat, et kõidas su tulemust parantab, et aga võttan endelse stressma, et lihtustanattukes et a nauti rohkem, et kui sajadkin, nende se, et tailidess, et siis lepoksül on, et samatelt liikõpailioselle peale, ja viibles su nealtas et kokemustes orittustis kaanakohendak. Varvan, et nii mina isä, kui ka kuuda, etkinnesti teavat, mõntatutus rinkor naskes, on võttudees, märgik sõnsesismajs ja triatlanu ja onsesismarata niioks, ja inimina kordine ols, et muuttunud, et ma ei tõläänam, mõipala kuhu, et al on koko aakad, põrö teed, on prükses porta, ja võiks, et toittumine, et ma peale kuuteme teegahin, et sõjõikimid, et aga mõtasi, et nohada se, et perksks on ismõn ja et. et te kõrast näinud kaat, et mis juhutub mingehetkses. Kas on se, et tekin ära ja nohna, nohna, et on kõtikki kuku, et on teis piti võivõtava järg mis aisjää, ja nohna kinnest erinavalt on ja. Ma a selle näitatrin ma ei se jõutsin sinne samassa punktüe. Et samatletki meite a kaalut, mõtetat liikab palju ja mise teeg, se tekel betumusus entes suurentab. Et kõmmetlõn, et ma ei treini, jõuse eliselt asem, et ma ei esti meistervi, et ma ei jõuva kusiskil, et ma olen sell saaja seise, nii aga, aga misse, siis miks ma on lasene on eluuni palju sellest mõjutata, et. et on arstitud, et liud kait nauti, et nohna. Mõtlä läpi mingisuku sa trauma, et kõtassasis. Sõüud, viiku palju se puhkustoaja, et aga ära minen, et kui. Hulluks, hulluks, et ära minen ite tailidess, et nautielu, et se on yks on. Var maatsiderminitelle, et touseirimin et äpse, et on olen asi, et alahtin turin, arénetaja samme etaja, et aga. Gindasti nauti jõuoksmin, hopin, nüks on sa elust, inimest on erinevat, aga võibulle nähvaja vahel neid tajmautud, et kui dasse sopi, ülääna, et elust, eega mulle enda samme moot, et et kagi sa jahidminkid ees märkagi, ja seikagi nuku pärismeesi, joola, kui sa kolmelt võni ei jõlama, et on järgajauksnud. Ja et. ja et. ja et kagi kus, et keske älid siin inimis on akkad, nuku piaa, eeg on huillist ladum, ja seda prot sess, et noes siis olet, eegsed kselis kuaas, kus tunnetud tööle kovu, aga et väisiinud ja köhtun kovakud tyhie. Koi ola, et kait näärviidile näe? Ja, et älta ämse, et kogueg taad magaad. Mõik taad magaad eeg näel esjo, et ja teeglid syüti ja ola syüti reoksime, siis eset touseerida tuleb parhaelt ja vahelt, tuleb nuku vähem touseerida vahel ja siis kui tahat siis rohkemaga. Ja, võikah hea ja, mõikatud ka numbraid kaasie siis, et äed mina aasta osaad asimaratta, ja noh kõikterlende lernu, et jõoksud teeglid ja kintimistel kogku 30-20 hatt osa läjat. Ja mõteanad seda aasta tootakse rohkem, ja sinu on nii põelad kolmetestuhantan registreerinud ja vaka juust enne võlaksime kaad paidud sinimese, et ta hava totsustud viemasad hetkele, et kõitad mõitad tunnäe, ja kui tõs plaani, tõpavohepel on lõte ja ei prohikankisin väil lähta, kõikitel äsvet, kõitpänki klintitel ä on registreerinud. siis koks mõnud 20 % soot, et intene tippangast ajate, et sautus kui, et kui juba on natakas võik kuntoma niikud, ei peakud kõlipingud sinolama, et jälle ke veikä kõkuhoid ja nii on, et saat, saat osa asel pasta. Meie ka asel asem, et saat panem kopli sõrki soma teateti imi, et viib olla songi selline hea. Meeskon arjutus ka, et sa lähed ki te, et vii ekes ikous, et kas väiksid ettevud, et vii organud johniit, et sellab elmääld. Et sell. Toa, et tõtana kõga on, et kõl ka et minkää nagu. Ja et sa teednagu meieksse meeskonarjutus, et sen se on se koos tekemise vaimalus, et sa ei biamine ämme sa daa, eegu oks, me on se maratana tehtut, et me para, et tekst ükkideks, et saat, vastalt viime, kus el vis oovil ja siis sellet imi kokupan, ja sada jauksu pitun ja alt enauteid, et kos, meid ja keinja ja istipariimat jaukset, ja kõga kõu, sõt kes jõkik tulevud, et sen vaffa, et se elamos, justat kõidas inimus, et siin räääras toettavet ja et sen teistmoutikus, ala et lisip, et otsut elga jaukset. Ja kes saat, et o elamos, et kaa, oma on maratana jauks, no tekemise jatta maratana, ja elagi neid kaakese, ja olla võipala vara, et ahu jauksma tulleva kündjiva tulle kaaselama, tejärta kaaselama, so nii suurasi kõisuda keegi hüikap, et võiplaksutab, et võipleisikab võhelt peatva, et said taju, kui paidluse juurta hannab, et ja korreva takasimine, minu onan korread, kõi et teidad, aga ohtad teidad, aga mõlän tekin, seda jauksu leikkõis, et aga 10-kil on meed, et ta aga sen tapsad se samaat, ja oma üks kõrta, no teinad mei ole ei ju juudad, et ka rattakas hitat, et aga se näellase sama timite, aga ja lauduse toinju, et ei olla se, et yksan selline tipsportlan, siis teine elhab esimest korreooks, ma et siis nohul, kui ta niimõl teid. Eeg aaksüksikagi teegit, et al ügemõi pirmutama kahve, et ilma jäämise tunne teegitema kuule, et et eegi võipolla tasu otsustata varam ära, et se osalus omaa kirja banna, ja veravet, et jõksutunik niipopulaar, et et eeg on ailealt, me ei sinümbergaud, et heilsingistok, olem rija, nüüd myjakse välja, irõmse kiirusega, ja ja kuna taillin rajabrufiilen sootne, et on seks on lamhe, ja väga pailüteuse ei ole, siis turaksekinnestik on väeljast pailü ja ka väeljast viimase sellise, kun on sose. Nüks või ja tuktõnse. Kitsas kahte. Sapsel on me jalgotreinit, aga sine sellesmets, saab panna kui tiate jõksu, jõsutat, mone tukeman poisid, et siis sepik. Ja, et sellell, aga koraksot saavad, aga tulemne korakselaste jõksumaelmas, et kui siis se rahamaelma, et kõtes teijama rahaasjo, et et se sama, et kasi ta iseramust, op samutiseline järja pidävus, jõsusteemus. Me kestenseda, kõtes kõtes, te toimetate, et see. Talit, aga minu sõnaate, mitte teeguutejärgi. On lyhikio kõu, et te. Visisid, oot sõt vaga kõrkete elendal. O, olene välja, et kuspiti esetasi steem, et toid sõtikõnse steem. Ja, ja meil on säästukond ola, ja ja. Sampat? Sampat ja. ja eliso olid sep investering kutte pouleest ka, ja nyt olp se aaka, et aga on maidem minu pohivrin, sõipõn. Se, et nagu senne ütle, sid, et mõtle läpi, mis eluuse elad, mis on suufa ima, lõuse et kuhuuse liikku, et taha, et kui pailluuse olad, vaillmis ühe, või teise suuna alla, isikimitem, traha, et kõn erged investeringa. Ja maidem alem provinud oma elu elad, et et arvestat, osa säästutast, lähed puhivarassa, ta raasi, et kõnendass, veres lappse. Mis aga, et võimalusel anta, et erinavait kokemusi, oskus ei, mis aittaksul, olen ei taspidikonkurintse võimalise, et või, no ma ei tead tein, et ka rohkem vahenteid. Et säästne olulin, ei nosteringine, kinnust olulin, et et äpst saa, et kõnendass, et oskus, et väga vaka nousinu, et et tega sellest, oda kasu, et sõteinit väga kõrget palkaga, kasu nõill aeganuma, lähad tasteranaitaks, on üsne et oskus, et et sulappsak sellus, hakkama on ja jäesuselt, ja läkise tasa kaal on ja mõnõ, ja mõnõ, hennel, kakuraks jõttüeselest rahateemalt, et kõnendimeset arva, et tichti, et hukumulikagi 40-mins, võopatus pola, et tega ma siis vaga, jõlani ei ole, et tõtulependar, et vaad sõttad, et olal, et mõsan on ikakset arvätmaks, vaga asurasi ja mõnõ, kuhuistuset on kas onvõi jõlavõi, võimahamata neidega hästi, neid on jõu kohasõtõnjõ, mõl on töistim, hinki sukunna meelarahofoin, et kui vidagi juhutu poinjõ, mõl on mõnõ, tula vikkupe, alam penge niis ampatõnjõ, et kui paljõ on sõtsikese tähiistamine, et vaab on korraaks vaadud, kui on meegarikud on pärisest, ja mise järgame saammõkül onnoin, et töist, et liikuks, kui se suundolaksõikä ja minkä vahelud kaa parse mõtakasi astud, et onge maid ja vaa, oma on kudusoa, et võimajad lapsuab teisari külikoolineidegs on vaa, kõskeltingnüisteerin, kui täst väljavud, et võin nii on ta kas äestudneidegsarakasud, ta kas et tea, et meid leokse, et se on teistu kui on investeerin klesitelt, liista, et mõtagi oholpult. Ei teesti neusus, et se mainis, et meil ka normus otsus, et väälismulo minket keelad, et mõtakame toa, et me sadan, et selles mõtse, et selles mõtse, et me olen tõnjast, et me olen tõnjast võimalusti jollnud, et onge et see onge, Tähistö fadeshensin nähichte sad ei tö burud la 88. Smitha Hundos pう否igean s queud ei maepules muist yhdile. Me o閱pre guna inveel Aísmore Sintalad Kaw siempre t otherEs tõ�m on läNeid tõrga komode 1300 paernile ka et tintresist meid on minus tarkemud eniemeset reikinud pailjõ. Ja nagu marattöne te reeninkuks kaate usaltabrat sess, et joksuvais inkebritsen myüstüst ühtles mõiks teisis kontekstis aamaat reeninkuganteeksis ütle seda, et noet ta ei käiigalõhtu. Porgantipenrest porgantid veillatõmpamise vaatameestud pail on te niuultud on. Susaltad saa panate seemne multa kas taat peal sete järg ena vähemisata arvo, et mitakisal tohimup ja usaltad pratsess, et kõsükiis on käes. Kõl asi ja laab. Se saa on kiga muretsilanan taiset, et väest ka ei sa on kõi eelle on meeläraunitavaisid suun totus. Üst tatsin siia lõppu parcelist kier küsimust küsite, et aka sa ei pa ena vastu, et tüks harjumus, mis on te ei elu kõige rohga mõut. Mõl on sattavast, et saa ei põtsitki saamuse järja pitääkusen ja harjumus. Mina onan sellavastu jõurin, et ma var ämnud paremud. Harjumus, harjumus. Aksing meitlemud, et mis me on etrud tiinii tännö. Marron äed, ma on ikka sellu, et tapis leinud entele minkis, kuset tekäuse. Mis on siis, me et me ei vaim sellä, kui fyusid, sellä, ka ne tasa kaaluks, lisaks harjumurjatele ja tööllä. Mis näud võipal onne, et taud näiteks ja kuulad tälle ka? Onki, erinevat training vormit on, et siis, nagu mõl siis 900-laksin ratzuttamistrenni, tekin seda, kuni kaha eiköne teiseeluoste, siis tuli lihtsalt jõusaal asentasell liikkumine, siis tuli minket kolf, siis tuli jälle jõusaal, siis tuli jõoksminne. Et koku aegam mitagi sellist systeemest, et minu kall entris olnud, et kintel pääval, kintel kella, et selline läbsä ja lahpse selline struktuurnatukene, et kui se lõnne eluus minkit pitepunktiid, et seda, et mate ens seda, et selline, et selline, et viib mink näkui ikä se ona seda senne. Ja näit struktuurit võibolla, et mitte liiga pikalt jafat, et selline uvitam, me el kuulid, niimist käed mõi sörkitelle kohalga, et kutaselin sportikon tekstis, kui liikkumise kõon tekstis struktuur, aittab takurbidilu, aga struktuurile elu, takas, et elu onga ootiline elu on juhtubaisjõ, jakui tundub vahel, et kõikõn, on komatavildsavi, et kusma on, on aame kuulma liikun, siis on hea võttagus lyhikki jubba, ma eluustyks konkreedselt piri, et tot asi see al struktuurlu, ja see aittab sol kantasetast struktuuriem, a tava elu takasikää etu võibittab. Nõtse minan, luntament, ja yksesimitakogu kuku on ahittamena nupatanot. inimest nii huvitavad, nii meest elöni nii vailyu anda. Ehta, et see on sese külöppet, et on sellega tuleb lainat, nägagoa aga takaisi, et ma varvane, et see on võitme asi, et aisead juhtuvad tannu inimest läpi inimest, kohu inimest. Võib ügelmime väragin, sanas sellepärast et lisad, mea edem mulle mulle mulle kõik, mulle mulle mulle mulle mulle mulle. Iseki kui me ma mõttle, ma et see on ma et see on lihas mäluus. Me ei me ei on paas koiti, se on selline, et see sanamulle kinitus lehtsalt. Ehta kui oluline ennastavata ja tekele kult kuulatate ei siinime siin, et kui kuulat. Kui lamina jõist. Tääpse kui laminse poot. Teke tenta, mõtteid mõitühudubatean, kui vahell on hea aga, kui saad väilõt, et see kuulat, et see kuulat. Kuulamine ja märkameine ka, et me onki, et me ühist tegepusad kogukonal kous sörkimin. Ja kusnät sellise töppekohad onki ültjul on sörki taka lõpus, et inimesate ävät sinna netkes alustavad, võinatuke pelgaad, et nende lõud, et vi nende haräen, et kui sa märkad neid, et kui sa nattukene, võtat sammu takasit oot, et kui tassu viinimes elu muutta, või sellise, et kui teise kueliteet ja märkame, et varmatsan seemüs on, et kõikit ees et inimesate nende märkame, toettamine ja nende nüelta etuolamus, et se on opentel niipöeljutakas. Tekeri kutma ei paa järgmist vastus, nii stehed, mis on teaks rikkus? Ei inimesate masanar? Tunded emotionit sellinna, et säriköki. Pääv läpuks laibõt, kui te se on ots tunnät. Tunnät, ja mõikaa kord kus ajutud meelärahu, et se ei ole minu ikapääpääpääse sena varas. Farmatsse see kasutatama sa on. Eikipäe sõimasi. Seda rohkemule tundu, peiköke, et märts meelärahu on hea seno, sõna, mit häne kui kasutate siin, et tunde on lävalist, et saa tehtu maka minas elis ünsa, et sõtundes edel, et elu on sellin, et kui te on, aga on on kik teinud en tavuot, et ta siin, lahaksinapuot, kus maot. Aga on, aga elulle, vaime on, sev, et on loksud tundame. Tudi heaas, levukan kui aasin, on farmatsse, et se, et et aplettivõtvi, ena otsul meelärahu. Lohu etegu laar, et et et võtvi, ena võtvi. Kumplaian, sõtos, kus. Nii, aga siis viimaseks küsimist ei, aga tahant, et väha hästi elatud elu. Et leppuksin mis on nelu mõttavine. Maron, et eluus on vaga erinevade tapit, et kui sada kui kõikagi vastuvat, kui otsustada ära, et sõtohatõpita, et irjage heri kaisepele koha, et sõl ei prugi kaiseud meiltit, et se onapsul on, kui sellise kontroeljende, et viinakuen teemohtsioonit üle, et välem ünjärinevatsin, et mõttal merinevalt tunnatamöse tõmme sada maal merinevalt, et kui tessälepuksikagi irageeritsel, lael ei sellä, näntaliniimestel ja jüleks kõhus ole, et mise isesit kasavad, et mõus on, et mõelustulu pelpunäe vaid, et tapi ja uusi sellise, et võimaluse, et et kui mõtagi nassorhabad on väldeinevajamulus kaan? Alat, et mõtsad, et mõtagi provi me jõnnestu, siis mõtlemet aga, mõsad, esem olid, et mõsad, mis esis on, mis mõelulle, mõtagi juhurta ennaks, et on sesis minke et keuks minne, on sää minke etks olongi fokus su perepeal, et erinavat et tapi? Tää, et lapuks liselt, et sa ei kahedsõks et sa ei provinut või, et see on võimalust? Vaa rasküüsimus, et ka päivüsti, mõtleslepel, ja mõtleslepel, ja mõtleslepel, et võipoolase metafool, mõks olise eline, et kui jellet, kui siis seab tunne, et ola et nekut toha, et paremmassä, et korta, kui sa sisäne, et kui saa, la et saanud inimese, tuiuteha, krambikese paremmaks, kui ta, kui ta sinunga kohtus, kui ühiskonda natu, kene ja aksab teerid, aksab teerivam, kui ta lenn, ennäme etes sinu sekkumist, mingis olongorda, et te eegs teene rohkem, kui sulle tehaaksa, et nima etimese, et keskondesin koos muhtaamä, ja marvane, et hea elu mõitikongise, et kui kui paillumme, et ajuumese, et kui paillumist indist tegelikud sõrttob, kui taas meel, meillähän kollektiivsat sinneestivabareks. Man on kuule, et ola ka oleks sinunga on hea, mõttä harjoittu, seda mitaasin, kui sinunga aks ta hendu sest ja ratu teelu, et meid on väga hästi võtti, et seda kui kukkua, ja oga jellagi inimese, et on nierine, et ka viisenda aksis mõttest, et miks on se minu ja aks ta, et seda ei väksis suurivoiti, ma tõiks, mõtana mõlta ja tehane itseamne, et yks kord takasivaad, et meid on väga elu. Ma ka ünksinendast parema või, või se oli ikise elu, mille ma lõine, et mea kõtek üisse sama natukena rohkama, et mitte lohise taka asa, vaid, et on laise, võibu lause kell ku veta. Mitte jäead, et kini sellest, et sa on me ei näemäso, et jääl meid, et misselu võibella, et sa jääginni sinne, et oon, kui et kohed sema, vi nukrud sema, et ma ei saa jahikamajtea, et toilees, kuskin nädal ei võtt, et sõvõtad selleku saule, et selle hetke võimalus, et mis saal edental isel oonut, ja nentes raamidessis, et maksimumi. Vahel võib palasel jahilse, kui sa kaatärkinni, laiks tuli oppis tyliöendu, et mõib mõit mõrda, et mitte, kui teid ei te ei näed, et minkit, kõk üks jõhest hetke, ja ma arvanku me ei oma elu, et et kõtge pildid kokupan, et siis mõttad, et ke vahepel ongi hiad aga asib yurvaatata ja ja aga koropau, sõtad ja tähist, et et ei lõu. Ja ka ikka edegoll suur suure, et ta dii se Andra esõttat tuli, et täh, mõga onnaks võimal, korad, kui te ta, et mida kõi võil me ja kuulad, et tähada kaasantavajui on tõsis, mõikana jõksu kõsõkoseot, sõvõi mitte või oma eluust, mida kõi võil disata. Minaka tõna on, et saamid kutsusid, ma omalt pult mõtju ki, ei lel julkustaks inimesi, et kui saal, et aastaa ka mõel, no et sa näed, et su koto kaindis on se sõrgi grupet, mina korra astu liiki vaatta missel toimup, ka sõrgi puint on oma näoline, aka principi, tõi seil, et saad kantoat talat, võiksid ol samad, et mina provi vaatta ka sulle meeldip, kui meeldis, et väga rohkem mina, et kege vaatta halvasti, et tõnallisalt tendal võimalus. Onsessis sõrgi, mina onsessis, mina kissu kui on, et ei näivist tekäivus, mida sinu kotu kaindi inimesi, et sulle võimalta, et mina liestud provi vaatta. Raskan, mängi väärtus, disade oota lehtselt kokova, et ol, et pada tossu jaldu läminä uha. Kõiminaks mina, etks vii et ees kõiminaks mina, etks tuinik saaks, kui sõlanaa, et üksin, et kui tahat, siis mina ütsi saab radollassa, et teisti sõrgi kaartle, et koglist üllaseud kogu onnad onn, ja sinu olat, et sa tulenakoolad sõtlemä. Mei, et sa lõukan on likat tulenakoolad. Kõikär raskan, mõib longki et on, et tosui jälga panuuksest teille min, et kui se on tehtud sii ülända nübelid. Mei, et saab võitikörvalad valmis panu, mõib on mõik on kaava pahimõttes, et mõinine, mõtsent nii ei, mõseg kaksil, mõtel näin jõuksin võinid kõikselgäe ja jõoksin, mõtes, mõn on aega. Üllastarkat on mõn aega, mõhelt, et kõitöse päelt, et liks sa, et ma hikajan suudsa tehtud ja ajul, ja hapni kontud ja päevalga alakku. Aj, et ahta, ja ka ei tehtud kõikile kuulad, et jäi kui, mitte varam siis juba, et se teempre sneemäkäikä, siis tälinna marattaneil, et tärinavad võimalus, et siis särga kas võin isa mõmõtama tulla.